24. oktoober 2002 kell 22:00

Meie kraanivees on peidus lugematud ohud

Õhu kõrval on vesi meid ümbritseva elukeskkonna kõige tähtsam komponent. Ilma veeta ei saa organism funktsioneerida. Vett saab inimene joogist ja söögist, sest seda on vähem või rohkem igas toiduaines. Rohke veetarbimine kuulub tänapäevase elustiili juurde. Kuid vesi, mida inimene kasutab joogiks, peab olema puhas.

Puhas vesi koosneb ainult H²O molekulidest. Põhjus, miks looduses puhast vett ei esine, on see, et vees lahustuvad niivõrd erinevad ained. Paljud ained, mis vees lahustuvad, on looduslikud, nt mineraalid, mis satuvad vette, kui vesi voolab läbi kivimite või mulla. Kui isegi looduslikud ained võivad muuta vee mõneti kasutuskõlbmatuks, tervisele kahjulikuks või isegi ohtlikuks, siis tänapäeval tuntakse maailmas ligi 6 miljonit keemilist ühendit, sh umbes 2 miljonit sünteetilist orgaanilist ühendit. Neile lisandub igal aastal 2500, enam kui 30 000 ühendit on kaubanduslikus käibes ja 25 000 on tunnustatud potentsiaalselt kantserogeenseks. Ja väga paljusid neist leidub vees. Sel põhjusel võib kõiki aineid, mida veest leiab, v.a vesinik ja hapnik, ehk vee lisandeid nimetada saasteaineteks.

Maailma tervishoiuorganisatsiooni definitsiooni järgi on kuivjääk vees lahustunud anorgaaniliste ühendite (loe: keemilised elemendid ja mineraalid) ja väheses hulgas orgaaniliste ühendite hulk. Orgaaniliste ühendite hulk on väike selle pärast, et koos veeauruga auruvad ka paljud orgaanilised ühendid, nende aurumistemperatuur on madalam või võrdne vee omaga. Usun, et tänapäeval pole vaja kellelegi hakata tõestama, et mida vähem saasteaineid vees on, seda kvaliteetsem ja kasulikum on see tervisele. St joogivesi tohib sisaldada piiratud kogustes või ei tohi olla üldse niisuguseid keemilisi elemente nagu raud, kaltsium, floor, plii, kaadmium, kroom jne, samuti orgaanilisi ühendeid, süsivesinikku, kloorfenoole, pestitsiide jt.

Tänapäeval on meil järjest raskem uskuda meid ümbritsevasse puhtasse keskkonda, puhta joogivee allikate säilimisele, kuna üha tihemini loeme pressist ja kuuleme TVs teateid järjekordsest vete reostamisest, või hoiatust, et siin või seal on avastatud ulatuslik keskkonnareostus, või et loodus on ammendanud ressursid keskkonda puhastada.

Ka linnade veevarustussüsteemid vajavad kiiremat väljavahetamist, kuna on amortiseerunud niivõrd, et on ise muutunud joogivee reostajaks.

Tegelikult on meie kraanidest jooksvas vees peidus tervisele loendamatuid ohtusid: kloor, mis on märkamatult tegutsev kurjategija, hävitades nii väikelaste kui ka täiskasvanud inimeste ajurakke, tekitab pahaloomulisi kasvajaid; trihalometaanid, olles kantserogeensed ühendid, leiduvad toorvees ning nende kontsentratsioon suureneb veegi kloorimise käigus; nitraadid, mis suure hulga korral joogivees mõjutavad vereloomet ning suurendavad ka vähiohtu; ülemäärane raud, magneesium, kaltsium, arvukad tööstuslikud reoained, pestitsiidid, raskemetallid jne.

ELis ja Eesti uue joogiveestandardi järgi on keemiliste elementide ja nende anorgaaniliste ühendite lubatud piirmäär 70 mlg/l, USAs nt 50, Kesk-Soomes 56 ja Norras ? raske uskudagi ? 19 mlg/l.

Hetkel kuum