Tõnu Korrol • 24. oktoober 2002 kell 22:00

Õliste kätega ajalootaastajad

Viljandimaal Suure-Jaani lähedal elava Heino Reinjärve (74) elust üle poole sajandi on läinud koos mootorratastega. Teine maailmasõda ja Saksa armee viisid ta oma tulevase hobiga kokku ning tsikliarmastus pole lahtunud tänaseni. Praegu on vanahärral pooleli nelja ratta restaureerimine ja küla kajab tema tsiklite mürast iga päev. Kõik vajalikud sõitmised on vaja ju ära sõita.

Reinjärve vanamootorrattakogusse on au kuuluda vaid kahel margil ? Zündappil ja BMW-l. Eks aja jooksul on talle teisigi mootorrattaid pakutud, ent peale sõjas kuulsust kogunud Saksa rataste pole ta oma kogusse muid marke võtnud. BMWsid on kolm-neli, Zündappe viis-kuus. Reinjärve Zündappide kollektsiooni peavad asjatundjad Eesti parimaks.

Tee oma kollektsioonini on olnud konarlik. Saksa sõjaväe mootorrattakoolis Poolas sai ta kõva koolituse eelkõige just Zündappide alal, aga tutvust tehti ka muude markidega. Tema sõjaskäik piirduski 1943.?44. a talvel toimunud tsiklikoolitusega. Reinjärv pani armeest lõikama, jõudis Eestisse ? ja viidi Siberisse.

Läks veel palju aastaid, kuni tal Eestisse naastes läks korda Vene IZ osta ja see 1960. aastal kiirelt Saksa Zündappi vastu vahetada. ?Zündapp hakkas meeldima,? meenutab Reinjärv, ?ta on omapärase konstruktsiooni ja ilusa disainiga.? Zündapp võlus teda just tehniliste lahenduste poolest, mitte aga seetõttu, et tegemist on kurikuulsa armeerattaga.

Kõigil tsiklihuvilistel pole tee oma koguni olnud nii pikk ja keerukas kui Reinjärvel, ent murepuuduse üle ei saa ükski Eesti vanamootorrattahuviline kurta. Ajalugu on vana tehnika vastu karm olnud. Küll on vanadest tsiklitest nõukogude ajal aiatraktoreid ehitatud, krooni tulles haruldasi mudeleid Soome mootorsae või suitseva Ford Transiti vastu vahetatud ja ka lihtsalt rumalusest vanarauaks müüdud.

Ja ega senini pole mured lõppenud. Esineb vargusi ning väärt rataste ja nende osadega käiakse siiamaani teadmatult ümber. Siira kurbusega meenutavad tsiklikollektsionäärid mõne kuu tagust juhust, kus sõjaeelne Harley-Davidson tükkideks lõigati ja EMEXisse viidi. Vanamootorrataste koguja ja Eesti mootorrattaajaloo uurija Märt Karu (54) oleks selle ratta eest pimesi viis või kümme tuhat krooni maksnud. ?Vanarauana oli Harley alumiinium ehk paarsada ja raud sada krooni väärt,? pakub Karu.

Raskustest hoolimata on Eesti vanamootorrattahuvilistel õnnestunud leida ja taastada väga erilisi ja huvitavaid tsikleid. Kõige suurem kogu vanu mootorrattaid on Eestis arvatavalt Urmas Teearul (42), kes augustikuu lõpus Kurtnas ka oma mootorrattamuuseumi avas. Muuseumis on väljas umbes 30 ratast, kokku hindab ta nende arvu 80-le ning sõiduvalmis on ratastest paarkümmend. Ülejäänud alles ootavad restaureerimist ning paljud neist ilmselt jäävadki ratastele panemata. ?Hea, kui 50 valmis jõuaks,? pakub Teearu.

Tema tsikliarmastus sai alguse 1970. aastate lõpus Vene mootorratastest ning praegu on ta keskendunud kolmele n-ö välismaisele margile ? Harley-Davidsonile, BMW-le ja Indianile. Just tema Indianite kogu peetakse Eesti täiuslikemaks ja ka Teearu nimetab just seda Ameerika ammusurnud rattamarki oma lemmikuks. Tal on neid kümme, rohkem kui kõigil teistel Eestis kokku.

Indiani mootorratastel oli maailmas esimesena tagavedrustus (1913) ja elektristarter (1914). Just viimast fakti peab Teearu eriti hämmastavaks. ?Ei mingit vänta, tsikkel läks starterist käima,? räägib ta, ?aga akud olid toona kehvad ja hilisematel Indianitel starterit enam pole.?

Teearul on olemas Indian aastast 1915, mis ongi tema kogu vanim ratas. Paraku küll mitte sõidukorras. Hulk osasid on veel puudu. Küll aga on sõidukorras 1927. aasta tünnisõidu Indian Scout, millega Teearu Motorexil käinud, ja ka sõjaväeratas Indian 741, mille restaureerimine vältas kaheksa aastat. ?Kokku panin paari kuuga, aga juppe kogusin kaheksa aastat,? meenutab Teearu, olles tsikliga tänaseks läbinud juba üle 3000 kilomeetri.

Haruldase sõjaväekarva mootorratta tarvis kogunes osi ligi kümnest Euroopa riigist, osa asju tuli ise treida, originaalsuse taotlusele tuli kõik ohvriks tuua. Nii läkski, et ratta tagatuled pärinevad Saksamaalt, ent tulede juhtmed Hollandist. Mitmed esihargi kinnituspoldid ja jalakaitsed tegi Teearu ise. Pisimgi detail ei tohtinud originaalist erineda.

Seetõttu ongi vanamootorrattahuvilised hoopis teistsugune seltskond võrreldes peamiselt chopper?i-ehitajatest koosneva Jõgeva Trefi külastajatega. Vanahärra Reinjärve mõjul 1970. aastate keskel esimese mootorratta ostnud (mõistagi oli tegemist Zündappiga) Ants Kivimäe (51) räägib, et ühest küljest võib chopper?i ehitajatele ülalt alla vaadata, ent teisalt on nende tegevus kaugelt loomingulisem kui vanade rataste restaureerijail. ?Chopper?i mehed on nagu rohkem kunstiinimesed, meie peame kõik originaali järgi paika ajama,? selgitab Kivimäe.

Kuidas aga teada, milline 60 või 80 aasta tagune ratas originaalis välja nägi? ?Selleks peab asja kohta ikka midagi teadma,? on Teearu tagasihoidlik. Kui Tallinnas mõne aasta eest pool sajandit maa sees olnud Indian üles kaevati, oskas ta selle valmistamisaasta määrata peaaegu aastase täpsusega. ?See on 1928. või 1929. aasta mudel. Igal aastal muudeti midagi, kui ka mootor oleks peal olnud, saaks täpselt öelda,? räägib Teearu.

Kui Teearule antaks valida ükskõik milline maailma ratas, siis võtaks ta neljasilindrilise reasmootoriga Indiani, mille mootor ei paikne raamil mitte risti, vaid pikiasendis. Selline ratas on tema sõnul ka Eestis olemas, endale osta pole seda aga õnnestunud.

Viimasel ajal rohkem ajaloo uurimisele pühendunud tsiklikoguja Karu ütleb naljatlemisi, et Teearul on tsiklihaigus võtnud ?raskema vormi?. Teine mees Eestis, kellel haigus karmiks on läinud, on Karu hinnangul Indrek Kukk.

Kukk nõustub, et tsikliarmastus on sõltuvus. ?See on tõbi nagu igasugune kogumine,? leiab ta. Lisaks vanadele mootorratastele kogub Kukk ka muud tehnikat ? jalgrattaid, autosid, lihtsalt osi ja detaile ? ja väga suurt tähelepanu restaureerimisele ei pööra. ?Üritan riismeid komplekteerida, väga hästi ei ole restaureerinud,? sõnab ta.

Tema tsiklite kogu on Eestis arvuliselt ehk Teearu järel teine. Ülejäänud huvilistel on neid märksa vähem, reeglina kümmekond. Ants Kivimäel on kaheksa tsiklit ratastel ja 15 annaks osadest veel kokku panna. ?Tsiklitega on selline asi, et neid peaks olema pigem kaks tükki ja korralikku, mitte 20 ja ripakil,? selgitab ta.

Ometi kogutakse kokku ka selliseid mootorrattaid, mida asjatundmatu vaataja just nimelt vanarauahunnikuks võib pidada. ?Aga igaühega kaasneb mingi lugu ja nad kõik saavad armsaks,? sõnab Kivimäe. Ta hindab kõrgelt oma külgkorviveoga BMWd, mille veojõust läheb 2/3 tagarattale ja 1/3 külgkorvi rattale. ?Selle tehniline lahendus on fantastiline!? leiab Kivimäe.

Oma lugu on ka tema 1924. aasta 1200 cm³ mootoriga Harley-Davidsonil. Kivimäe ostis selle ühe mehe käest Peedult, kes oli ratta omakorda ostnud Petserist juba 1928. aastal. ?Ta kirjeldas, et tee on kitsas kui püksirihm, kui gaasi põhja keerad,? räägib Kivimäe. Nõukogude ajal oli ratas peidetud ja selle mootor ei teinud piuksugi. ?Nüüd on sel jälle hing sees ning Harley sajandaks sünnipäevaks valmis,? ootab Kivimäe järgmist aastat, mil legendaarsel Ameerika firmal sajand täitub.

Teearu kogust leiab ka väliselt uuena näiva 1949. aasta BMW R35, mis ei ole iseenesest väga haruldane tsikkel, ent selle väärtus peitub asjaolus, et teda polegi taastatud. See on üle poole sajandi säilinud praktiliselt sellisena, nagu ta tehase väravast välja veeres. Teearu R35 on läbi sõitnud vaid 69 kilomeetrit ning viimati kasutas Teearu seda filmivõtetel. ?Siis läks ilusti käima,? meenutab ta.

Sarnane lugu on tema motorolleril Tuulal, mis mehe kätte jõudes oli läbinud seitse kilomeetrit. ?Seda oli kolm kilomeetrit tehase stendis sisse sõidetud ja seejärel neli kilomeetrit käekõrval lükatud, nii et tegelikult polnud ta minuni jõudes sõitnud meetritki,? selgitab Teearu.

Nagu on erinevad mootorrattad ja nende lood, on erinevad ka nende kogujad ja taastajad. Eesti vanamootorrattahuvilisi ühendab klubi Unic-Moto, millel on sadakond liiget. Vanim neist Heino Reinjärv, kes osalenud igal klubi üritusel, mis 1976. aastast korraldatud. Samas lisab Unic-Moto president Tõnu Piibur, et Reinjärvel on vanuse poolest järgmise klubiliikmega vaid mõned kuud vahet.

Huviliste sekka on lisandumas järjest enam ka 16?18aastaseid noormehi. Viimasel klubi kokkutulekul võis Kivimäe sõnul näha oma rattaga paarikümmet selles vanuses noorhärrat. Vanade tegijate sõnul tuleb neil lihtsalt alguses üle õla silm peal hoida, et midagi väärt ratta juures valesti ei tehtaks.

?Nakkav asi, see ei küsi vanusest,? sõnab klubi liige Kivimäe. Tema kuulub ?põlvkonda?, kellest sai tsiklihuviline 25?28 aastat tagasi, Unic-Moto asutamise ajal.

President Piiburi sõnul püsib klubiliikmete arv stabiilsena. ?Eks see ole mingi protsent elanikkonnast. Vanad kaovad eest ära ja uued tulevad peale,? leiab ta.

Eesti suurimat mootorrattakogu omav Urmas Teearu avas augustikuu viimasel päeval Kurtnas mootorrattamuuseumi, mille alla pole pandud sentigi maksumaksja raha. Finantsid tulid Teearu enda ja tema sõprade taskust. Kolmel päeval nädalas lahti olev bensiinihõnguline muuseum on Teearu sõnul küllaltki populaarseks osutunud ning vähemalt esialgu külastajate puuduse üle kurta ei saa.

Siiski ei saa mootorrattamuuseumi just geniaalseks äriideeks lugeda. Sarnase, ent pisut väiksema väljapaneku poole liigub ka teine vanamootorrattahuviline ? Ants Kivimäe. Tänavu tema kava vanas laudahoones väike tsikliväljapanek teha küll paraku ei täitu. Ülikoolis majandust õppides koostas Kivimäe isegi äriplaani mootorrattamuuseumi tasuvuse kohta. Ta arvutas selles, et aastas oleks umbes paar tuhat külastajat ning kuludesse arvas ainult majanduskulud. Eksponaatide, st tsiklite taastamiskulusid ta äriplaani ei kaasanud.

Siis mõtles Kivimäe isegi mootorrattakeskuse peale ? plaani järgi olnuks muuseumi kõrval ka remonditöökoda. ?Ehk siis oleks asi ära tasunud,? märgib Kivimäe. Riigi raha pole mootorrattamuuseumi loomisele kunagi taha saadud. Ka Valeri Kirsi vanaautode väljapanek Palmse mõisa tallis sündis läbi raskuste ning mõisa omaniku Riigimetsa Majandamise Keskusega võideldes. Lätlased on ses suhtes Eestist ees ? Riias on olemas vanaautode muuseum ning ka vanatehnika taastamine sai seal varem alguse.

Kuigi Eestis asjatundjate hinnangul väga kalleid vanamootorrattaid ei leidu, küündivad mõnede siin sõitvate uunikumide hinnad siiski paarisaja tuhande kroonini.

Eesti mootorrattaajaloo uurija ja tsiklikoguja Märt Karu sõnul ei jõudnud Eestisse väga kalleid mootorrattaid. Tema andmetel ostis üks parun kunagi Eestisse Hendersoni mootorratta, mis maksis 200 kuldrubla. ?Kui selle ratta üles leiaks, oleks paarisajatuhandene asi,? pakub ta.

Karul on väga heas korras 1939. aasta BMW R23. See pole väga haruldane tsikkel, maksab omaniku hinnangul 50?60 000 krooni. Indianite hinnad algavad 100 000 kroonist ning Eestis on ka hinnalisi, umbes 200 000krooniseid Zündappe. Ants Kivimäe ostis oma esimese mootorratta, Zündappi 1975. aastal, makstes selle eest 50 rubla. Veel 70 kulus kordategemisele, ent uus Jawa maksis toona poes koguni 630 rubla. Tema sõnul küsis üks mees samal ajal oma külgkorviga Zündappi eest 300 rubla. Praegu maksab selline pill 15 000 eurot.

Maailma kalleimaks vanamootorrattaks peetakse 1939. aasta neljasilindrilist Gilerat, mis samal ajal võitis ka Euroopa Meistri tiitli. Selle harulduse hinnaks märgitakse oksjonikataloogides 250 000 ja enam naelsterlingit ehk üle kuue miljoni krooni. Mootorrattamaailma Rolls-Royce?iks peetav Brough-Superior SS100, mis on kalleim seeriatoodangu mootorratas, maksab umbes 40 000 naela.

Hetkel kuum