Plaatina varjutab kulla

Staaride seas leviv plaatinanõrkus ei ole kaugeltki enam uus tõbi ? lauljad Madonna ja Jennifer Lopez ning näitleja Calista Flockhart on vaid mõned kuulsused suurest plaatinasõprade nimekirjast. Sellest imelisest metallist valmistatakse staaridele muidugi kõiksugu aksessuaare varbarõngastest hirmraskete kaelakettideni välja. Viimased on loomulikult rohkem mustanahaliste muusikute pärusmaa. Näiteks räppstaar Jay-Z ei pea paljuks oma disainer-kaelaehte eest maksta pisut üle 100 000 dollari ehk umbes 1,6 miljonit krooni, ja sarnaseid kette on tal loomulikult rohkem kui üks. Silmas tuleks veel pidada, et ehte väärtust ei tõsta mitte niivõrd selle massiivsus, kui maitsekas disain. Hinnaline aksessuaar esitab selle kandjale garderoobi osas suuremaid nõudmisi ning plaatina on ses suhtes küllalt kapriisne.

Plaatina standard on kulla omast mõneti erinev. Selle puhtuse määramiseks jagatakse plaatina tinglikult 1000 osaks. Näiteks 99 plaatinaühendis on 999 osa plaatina ja 1 osa teisi metalle, 95 ühendis 950 osa plaatina, 50 osa muid metalle. Enamlevinud plaatinaehete märgised on Plat, 900Pt ja 950Plat.

Plaatina ise on inimkonnale tuttav juba ammustest aegadest. Esimene leid pärineb 700. aastast eKr. Iidses Egiptuses valitsenud preestrinna Schepenupe dokumendilaegas oli nimelt kaunistatud plaatinast hieroglüüfidega. 100 aastat eKr sulatasid Lõuna-Ameerika indiaanlased plaatina kullaga, valmistades endale ninarõngaid ja muid ehteid. 16. sajandil avastasid Hispaania konkistadoorid Ecuadori jõgedest valget metalli. Pidades seda aga ebapuhtaks, rikutud hõbedaks, nimetasid nad selle plaatinaks ehk hõbedakeseks ning ei pööranud sellele enam tähelepanu. 18. sajandi keskpaigas viisid itaallased Casanova ja d?Urfe läbi suuri eksperimente, üritades muuta plaatina kullaks. Teadnuks nad tol ajal vaid plaatina väärtust, oleksid mehed kindlasti vastupidist üritanud. Samal ajal meisterdasid prantsuse kullassepad kuningas Louis XVI jaoks juba plaatinast ehteid ning siis vallandus tõeline plaatina buum. Kuningas nimetas hõbedakest isegi ?metallide kuningaks?.

20. sajandi alguses prooviti haruldasele plaatinale alternatiivi leida ? leiutati valge kuld, mille saamiseks lisati kollasele kullale vaske, hõbedat ning vähestes kogustes niklit ja tsinki selleks, et saada sulamile valge sära. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses valmistati plaatinast eriti olulised ehted, näiteks tellis Windsori hertsog 1937. aastal Cartier?lt omale plaatinast laulatussõrmused.

Seoses II maailmasõjaga keelas Ameerika aga plaatina mittesõjalise kasutamise, metalli hakati kasutama vaid sõjatööstuses. 1997. aastal vermis USA valitsus esimese plaatinast mündi Platinum Eagle. Alles seejärel sai plaatinast taas tähtis metall juveelitööstuses.

Aastaks 2000 olid plaatinaehted 1000protsendiliselt ületanud 1992. aasta müüginumbrid. Kõige populaarsem on plaatina Jaapanis, kus sealsed tarbijad ostavad igal aastal ligi 85 protsenti kogu maailmas toodetud plaatinaehetest. Hetkel on plaatina eriti trendikas noorpaaride hulgas. USAs otsustavad näiteks kaks abielupaari viiest plaatinast kihla- või abielusõrmuse kasuks.

Plaatina suuremad leiukohad on Lõuna-Ameerikas ja Venemaal Uurali mägedes. See on äärmiselt haruldane metall. Ühes tonnis maakoores leidub ainult 5 mg plaatina. Ühe untsi plaatina saamiseks läheb tarvis aga 10 tonni maaki ning selle töötlemine võtab aega pea kaheksa nädalat!

Sellegipoolest toodetakse aastas umbes 160 tonni plaatina, kulda aga ligi 500 tonni. Kõrge sulamistemperatuur on teinud plaatina meie esiisadele küllaltki raskesti töödeldavaks. Samas on plaatina hästi painduv ? ühest grammist võib vajaduse korral saada poolteist kilomeetrit korralikku traati. See on ka kõige tugevam ehtetööstuses kasutatav metall.