Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Uue kodu ostjaid on suhteliselt vähe
Alanud on protsess, mille käigus vanade korterite elanikud kolivad uutesse majadesse või korteritesse ja müüvad oma vanad eluasemed maha.
Tallinnas on ligikaudu 150 000 potentsiaalselt vabaturul olevat korterit. Eelmisel aastal müüdi pealinnas umbes 600 uut korterit ja 500 eramukrunti. Väidan, et vaid iga kümnes ostja suutis osta uue eluaseme, lõviosa tehingutest tehti vanade korteritega. Ka keskmine laenusumma ? pisut üle 300 000 krooni ? viitab selgelt, et täiesti uue kodu ostjaid on vähe. Tõsi ? suuremate maaklerfirmade käibest võivad nad anda oluliselt suurema osa kui prognoositud 10 kogu korteriturul.
Pankadepoolne omafinantseeringu nõude suurendamine vanade majade korterite osas alandab viimaste hinda. Kuigi valdav osa eluruumidest ostetakse laenuga, ei ole siiani süsteemselt vahet tehtud tagatisvara füüsilisel seisukorral. On mõistlik samm laenuandja poolt ka seda riski hinnata. Kahjuks on pankade vihjet sellesuunalise kriteeriumi kasutusele võtmiseks rakendatud tondina näiteks Mustamäe vanemate rajoonide hinnalangusest rääkides. 50 omafinantseeringu nõue on põhjustanud juba hindade kukkumist ja olukord läheb veel hullemaks.
Vältigem paanikat ? seda nõuet rakendavad laenuandjad pigem harva erandina ning kindlasti ei seisa pangakontoris linnakaarti, kus teatud rajoonid on tähistatud ?50 riskialana?.
Eesti on katsumas 7000 kr/kuus keskmise palga piiri, mis lubab inimestel järjest enam investeerida kestvuskaupadesse.
Elamistingimuste paremaks muutmine ja oma kodu ostmine on kahtlemata positiivne ning majanduskeskkond on selleks juba mitu aastat olnud soosiv. Kui nii jätkub, siis peaks laias laastus kõikjal ka kinnisvara väärtus kasvama ? see on loomulik tulemus majanduskasvu taustal.
Autor: Hannes Kuhlbach