31. oktoober 2002 kell 22:00

Ajud voolavad välja juba enne ülikooli!

Aarne Leisalu artikkel (vt. Kas tuleks takistada ajude väljavoolu?) pani küsima, kas härra osakonnajuhataja tegi nalja või on kirjatükk lihtsalt lühinägelik. Leisalu on mures selle pärast, et Eesti maksumaksja raha eest kõrgharidust saavad tulevased spetsialistid tööjõu vaba liikumise tingimustes kodumaalt lahkuvad. Lähevad sinna, kus palk parem, karjääri- ja arenguvõimalused suuremad, turvalisem ja elutervem ning ka mittemateriaalseid väärtusi austav ühiskond.

Leisalu pakub välja kaks võimalust, kuidas sellist olukorda vältida. Esimesena nimetab ta väljarändavate spetsialistide maksustamise. Jabur mõte, mis on vastuolus nii Euroopa Liidu kui ka loogikanormidega. Tõsist peamurdmist ning poliitilist ja ametkondlikku geniaalsust nõuaks rakenduspõhimõtete koostamine. Kui selline kord ka elu saama peaks, siis ilmselt maksaks ambitsioonikas spetsialist lõivu riigile ära ja läheks ikkagi. Suurema antipaatiaga takistava riigi suhtes, aga läheks.

Teise võimalusena märgib Leisalu, et normaalsem oleks probleem lahendada isetasuva haridussüsteemi sisseseadmisega, kus koolitatav maksab kinni haridusinvesteeringu. Praegugi maksab suur osa tudengeid õpingute eest ise. Kulud haridusele on suured, õppeaine eest võidakse küsida ka 4000 kr. Kas teadmised, mis sellise summa eest ostetud, ka end ära tasuvad, oleneb edasisest karjäärist. Näiteks õpetajale jääb sellel juhul vaid õpetamisrõõm.

Riigieelarvelisel kohal õppimine on privileeg, enamasti privileeg teadmiste eest. Ja riigieelarveline koht ei tähenda, et haridus on tasuta, selle eest maksab tänane töölkäija (suure tõenäosusega tudengi ema või isa) ressursside riikliku ümberjagamise kaudu. See süsteem toimib ühiskonnaliikmete summaarse heaolu nimel, kuid annab võimaluse arvestada üksikindiviidiga. Kõrghariduse tasulisus piirab selle kättesaadavust. Ei lahenda probleeme ka õppelaenud ? kõigile tudengitele soodsate laenude andmine ja laenude kustutamine tuleb kokkuvõttes kallim kui osa tudengite õppekoha maksumuse kompenseerimine.

Kui kõrghariduse omandamine tasuliseks teha, valivad just andekamad lähiriikide ülikoolid, mis üliõpilaste käest maksu ei nõua. Ja Eesti on ilma ka headest õppuritest, rääkimata koolitatud spetsialistidest, kes suuremate võimalustega riike väikese Eesti vastu enam tagasi vahetama ei kipu. Ja ajude äravool hakkab toimuma juba enne ülikooli. Sellele ju tegelikult pidurit ei ole, reformikeerises Eesti kõrgharidus ei suuda pakkuda konkurentsi sissetöötanud Euroopa ülikoolidele.

Aga Leisalu on vist rahul, riik pole ju välismaal õppija koolitusele raha kulutanud. Mis siis, et Eestisse jäävad vähem ettevõtlikud, aga ikkagi siin koolitatud ja las siis arendavad Eestit oma teadmistele, võimetele ja motivatsioonile vastavalt.

Need noored, kes välisriikides läbi löönud, on seda peamiselt teinud edasipüüdleva iseloomu ja keskmisest kõrgemate vaimsete võimete tõttu, mitte seetõttu, et siinne ülikooliharidus niivõrd hea oleks. Nõukogude karmile koolikorraldusele võivad isegi praegused üliõpilased aitäh öelda, aga ülikoolisüsteemi jõuti juba muutma hakata, kui allakirjutanu eakaaslased kõrgharidust nõutama hakkasid.

Leisalu tundub unustavat, et hariduse omandamisel on üks motivaator just tõik, et paremate baasteadmistega saab parema töökoha ja selle kaudu tõuseb elukvaliteet. Kui aga riik või ülikool teeb otsustavaid samme tööturu piiramiseks, tekib reaktsioon: miks ma peaks püüdma, kui tuhanded on hariduse omandanud spikerdades ja nihverdades ning on praegu Eestis korralikel ametikohtadel.

Autor: Riina Palu

Hetkel kuum