Ainult kokkuhoid katab teise samba eelarveaugu

Kuna pensioni II sambaga liitumise kevadine sessioon jäi võrdlemisi tagasihoidlikuks, ei osanud keegi prognoosida sedavõrd suurt liitujate arvu, kui tegelikult tuli ? kevadistega kokku 207 200. See tekitab juba tõsiseid probleeme riigieelarvele ja lahendusena on vaetud nii 2+4 skeemi revideerimist, stabilisatsioonireservi kasutamist, riigilaenu võtmist kui ka muude maksude tõstmist.

Äripäeva arvates tuleb puudujääv osa, umbes 700 miljonit krooni, katta kõige loomulikumal viisil: valitsuskulude kokkuhoiuga. Muud lahendused on kas halvad või väga halvad.

Tuleb nentida, et valimiste-eelsed lisaeelarved olid suisa kurjast. Nüüd oleks need summad tõhusaks toeks ettenäge-matult riigieelarvesse kärisenud augule. Maksudest paremini laekunud raha pudenes niisama sõrmede vahelt, kui mitte pidada kasuks poliitikute enesereklaami rikkuse heldekäeliste ümberjagajatena. Seda enam tuleb edaspidi püksirihma pingutada.

Miks on muud augulappimise viisid halvad?

Kui revideerida 2+4 skeemi töötaja kahjuks (näiteks tasemeni 3+3 või isegi 2+0), tekiks ühiskonnas suur meelepaha, kuna riik on oma sõnu söönud. Riigikogu koosseis, kes muudatuse teeks, kirjutaks alla poliitilise enesetapu manifestile. Tühja neist poliitikutest, aga töötajat oleks kõige alatumal moel ninapidi veetud.

Kakssada tuhat liitujat on arvestatav valijate hulk, kelle kaotsiminekuga ei riskiks ükski poliitiline jõud. Ses mõttes on suur liitujate arv süsteemi muutumatuna püsimise garantiiks. Kuid mida suurem liitujate arv nüüd ja tulevikus, seda suurem ka auk eelarves.

Stabilisatsioonireservi kallale minek aitab ainult ühe korra, kuid eelarve probleemid sellega ei kao. Sööme paarimiljardilise reservi ära ja mis edasi? Ses mõttes tuleb mõelda kohe pikemaajaliste lahenduste peale, milleks saab olla vaid kulutuste kokkuhoid ja kõikvõimalikest positiivsetest lisaeelarvetest loobumine.

Laenuvõtmine ei aita samuti, sest siis tuleb laenu võtma jäädagi. Mingist hetkest käivitub koos intressidega tagasimaksmise kohustus, mis koormab eelarvet mitmekordselt.

Riigi laenuvõtmine oma jooksvate kohustuste täitmiseks, mis pensionikassa täitmine vaieldamatult on, jätab välisinvestoritele eriti halva mulje. Võib-olla langeksid Eesti rahvusvahelised reitingud vms.

Raha saamine maksude, näiteks sotsiaalmaksu tõstmisega on kõige hullem variant, kuna see halvendab eranditult kõiki Eesti majandusnäitajaid. Suureneks tööpuudus ja väheneks Eesti konkurentsivõime maailmaareenil.

Oleks kahju, kui II sammas blokeeriks tulumaksumäära alandamise.

Kui riik tegi pensioni II sambale reklaami ja sai palju ?tellijaid?, siis peab ta tekkinud olukorrast välja tulema. Ja niiviisi, et ta oma kodanikke kaaskannatajateks ei muudaks. Ses mõttes pole riiklikule kokkuhoiupoliitikale alternatiivi. Aastate pärast läheb ju lihtsamaks ? siis, kui II sambaga liitujad hakkavad pensionile jääma.