Rokkmuusika ajalugu

Kõrvuti musta muusika pealetungiga teeb tagasitulekut ka rock?n?roll. Higine, pidurdamatu ja mürarikas muusika, mis omab keha vabastavat toimet. The White Stripes, The Strokes, The Hives, B.R.M.C on näiteks ühed selle muusikasuuna viimasel ajal esile kerkinud esindajad. Nagu on The Rolling Stones nende kõigi eelkäija.

Koolikaaslased Mick Jagger ja Keith Richards lõid 20aastastena 1963. aastal Inglismaa pealinnas bändi, millest sai popmuusika ajaloo suurimaid gruppe. Ja seda nii muusika kui ka kõmu poolest. Kiirelt tehti sotid selgeks ka biitlitega, kes jäid domineerima popskaalal. Samal ajal, kui rokis ei olnud vastast rollingutele.

Roki ja popi piir nende ja teiste bändide vahel oli siiski eelkõige imagoloogiline. Paipoisid olid ja on ohutud, hea kasvatusega, ei tarvita narkootikume ega maga suvaliste tüdrukutega pärast kontserti garderoobis. See oli ja on aga kõigest imago ehk kujutluspilt. ?Käegakatsutavalt? iseloomustavad popi ja roki piiri aga laulusõnad. Kui popi sõnad on siivsad, siis Rolling Stonesi loo ?Brown Sugar? mõtet ei saa siinsel roosal pinnal küll emakeelde tõlkida. Viisakalt öeldes manustatakse selles naisi ja meelemürke.

Kui teil on kodus teismeline, kes kuulab tänapäevast rock?n?rolli (mitte Limp Bizkitit, vaid midagi naturaalsemat, näiteks Claire?s Birthday?d), siis selle rollingute kogumiku üle oskab ta kindlasti heameelt tunda. Ja teil pole mõtet peljata, et äkki saab ta laulusõnadest aru... loomulikult saab. Nagu ka sellest, et selle duubelplaadi eest tuleb aitäh öelda.

Mõistagi on Rolling Stonesi karjäär olnud pöörastest hittidest sedavõrd tulvil, et siia kahele plaadile koondatud 40 loo sekka pole need kõik ära mahtunud. Eriti veel, kui plaadifirma rõõmuks suruti sisse ka neli uut lugu. Aga käesolev kogumik rokib niivõrd tugevasti, et mingite muude lugude järgi ei tekigi vajadust.

Autor: Mart Normet