Milleks äkki ajapikendus

1972. aasta Müncheni olümpiamängude meeste korvpallifinaalis alustasid NSVLi ja USA mehed mängu teadmisega, et mängu pikkus on 40 minutit. Kui aeg läbi sai, oli USA meeskonnal üks punkt rohkem. Mingil imekombel suutsid nõukogude delegatsiooni liikmed mängu komissarile selgeks teha, et mängida on veel kolm sekundit. Kui kolm sekundit läbi sai, oli imekombel võitnud NSVLi koondis. Keegi ei saanud aru, mis toimus, sest reeglid olid ju kõigile teada. Ja varem kokkulepitud reegleid tuleb ka järgida. Olgu see siis spordis, äris, eraelus või kusagil mujal!

Praegu kehtiva seaduse kohaselt peavad kõik lihatööstusettevõtted end enne esimest jaanuari viima vastavusse teatud tingimustega. Tegu on 2000. a kehtima hakanud toiduseaduses kirjas olevate hügieeninõuetega. Ja nõuded on karmid, sest kuigi seadus on Maarjamaa oma, on selle sisu koostamisel võetud eeskuju Euroopa Liidu rangetest õigusaktidest. Sellest ka rahvakeelne nimetus ? euronõuded.

Hetkel kehtiva seaduse kohaselt on nii, et need, kes veterinaar- ja toiduametilt järgmise aasta esimeseks jaanuariks tunnustust ei saa, peaksid pillid kotti panema. Tegelikkus paistab aga minevat hoopis teisiti!

Oktoobri keskpaiku algatati Riigikogus toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selles olevatest muudatustest on kõige problemaatilisem ajapikenduse punkt. Nimelt saaksid ettevõtted, mis end enne esimest jaanuari tunnustatud ei saa, ajapikendust. Piisab vaid sellest, kui nad enne esimest jaanuari tunnustamise saamiseks veterinaar- ja toiduametile avalduse esitavad.

Lisaks on seaduses kirjas mõiste ?tähtajaline tunnustamine?, mille ettevõte võib saada kuni üheks aastaks.

Tegu on ajutise tunnustusega ja see antakse kahel põhjusel. Esiteks, kui on tegemist uue, tegevust alustava ettevõttega, kelle tunnustamisvalmidust saab hinnata alles tegevuse käigus. See on igati loomulik ja mõistetav. Kuid tähtajalise tunnustuse ehk aasta lisaaega võib saada ka see ettevõtte, millel on tunnustamise hetkel veel teatud hulk puudusi.

Seadusemuudatuse eelnõu seletuskirjas tuuakse muudatuse eesmärgiks see, et soovitakse tagada sujuvam üleminek tunnustamise nõude täielikule rakendamisele ning leevendada aasta lõpus tekkivat suurt koormust ettevõtetele ja tunnustamist läbiviivatele ametiasutustele.

Põhjendus on esmapilgul mõistetav. Teisalt on aga tekkimas kahetsusväärne olukord, sest tunnustamise saamiseks vajalikud nõuded olid kõikidele aastate eest teada ning nendega vastavusse viimise ajagraafik tuli veterinaar- ja toiduametile juba tükk aega tagasi esitada. Ettevõte pidi selle täitmisest ametit pidevalt teavitama. Seega olid mängureeglid juba ammu teada! Kas ei pane me nüüd ajapikendust andes teadlikult ebaausa konkurentsi tingimustesse need ettevõtted, kes tunnustuse saamise nimel investeerisid!?

Statistikaameti andmeil on lihatööstused viimase kolme aastaga põhivarasse investeerinud vähemalt 264 miljonit krooni. Siia tuleks lisada selle aasta teise poole investeeringud, mis võivad erinevail hinnanguil ulatuda saja miljoni kroonini.

Samal ajal on turul tegijaid, kes pole kunagi soovinudki tunnustuse saamiseks vajalikke investeeringuid teha. Nad on teadlikult arvestanud sellega, et kasutavad konkurentsieelist, ja võtnud turult kõrgemat kasumimarginaali.

Kui see pole eelisseisuses olemine, siis mis see on?!

Lihatööstuses on praegu 181 tegijat, millest 15 on suure võimsusega ettevõtted. On selge, et osa ettevõtteid saab tunnustuskorda õigeks ajaks ja mõned on selle saanudki. Teised on jõudnud täita osa norme ja esitavad ka seadusemuudatuse võimalikul kehtimahakkamisel taotluse ajapikenduse saamiseks. Kolmandad pole tunnustuse saamiseks midagi ette võtnud.

Tunnustamiseks vajalikele tingimustele vastamiseks on aastate jooksul tulnud teha kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid investeeringuid. Kui ajapikendust võimaldav seaduseelnõu vastu võetakse, tekib küsimus ? kuidas suudavad need ettevõtted nüüd äkki nii lühikese ajaga ja sellises mahus ressursid leida? Omaette küsimus on ärieetika ehk kas nad ei võta neile ettenähtud lisaaega kui võimalust investeeringuid tegemata jätkuvalt kõrgemat kasumimarginaali võtta.

Tänaseks on eelnõu toetanud valitsus ja see on läbinud esimese lugemise ka Riigikogus. Prognooside kohaselt peaks teine lugemine toimuma detsembris. Kui toiduseadust ikkagi muudetakse ? hetkel tundub üha enam, et see nii ka läheb ?, paneme end esimeseks jaanuariks ehk nn karmiks päevaks korda saavatele ettevõtetele kaks euroreha. Esiteks tekitame järgmise aasta algusest teadlikult siseriiklikult ebaausa konkurentsi. Teravnev konkurents selekteerib ise tugevamad välja. Kuid kahjuks on osal ettevõtetel jätkuvalt konkurentsieelis, sest ühtedel on vaja investeeringud tagasi teenida ja teistel mitte.

Teine euroreha ootab jaanuariks tunnustuskorda saavaid ettevõtteid siis, kui Eesti liitub ELiga ning meie lihatööstustel tuleb konkureerima hakata praeguste Euroopa suurtegijatega. See nõuab taas lisainvesteeringuid.

Seetõttu jääb ikkagi arusaamatuks, milleks on täna äkki ja nii kiiresti vaja toiduseadust muuta ja ajapikendust anda? Tunnustamise mängureeglitest ja esimesest jaanuarist teadsid võrdselt ju kõik turul olnud ettevõtted juba mitmed aastad tagasi!