Tööjõu maksukoormuses Eestis ja Euroopas

Viimasel ajal kohtab ajakirjanduses tihti väidet, nagu oleks Eesti tööjõu maksukoormus üks Euroopa kõrgemaid või koguni kõrgeim. Teisalt loeme, et just madal maksukoormus on Eesti peamisi konkurentsieeliseid. Tegelikult ei kuulu tööjõu maksukoormuse üldine tase asjade hulka, mille poolest Eesti maksusüsteem oleks eriline või Euroopa kontekstis silmatorkav. Väide, nagu oleks Eesti tööjõu maksukoormus Euroopa kõrgeim, ei vasta tõele. See seisukoht on pärit uuringust, kus võrreldi mittevõrreldavaid indikaatoreid.

Tööjõu maksukoormuse arvutamiseks on erinevaid meetodeid: mõned põhinevad makrotasandi andmetel, mõned erinevate peretüüpide analüüsil. Samuti on erinevusi nt selles, kas võtta arvesse käibemaksu ja aktsiise või mitte.

Levinud näitaja tööjõu maksukoormuse võrdlemiseks riikide vahel on maksukiil, mida arvutatakse kui palgalt kokku maksudeks makstavat summat (tulumaks+sotsiaalmaks?sotsiaaltoetused), avaldatuna protsendina tööjõukuludest. Viimased rahvusvaheliselt võrreldavad (OECD) andmed pärinevad aastast 2001. Kui arvutame OECD metoodikat kasutades selle perioodi vastava näitaja Eesti kohta, oleme oma maksukiilu poolest OECD riikide pingereas 15. kohal ehk ligikaudu keskel. Maksukiil on 40,6, mis tähendab, et kokku maksudeks makstav summa moodustab 40,6 tööjõukuludest. Riikidevahelises võrdluses pole see väga madal ega väga kõrge tase. Eesti tööjõu maksukoormus on veidi alla EL keskmise, kusjuures tööstustöölise maksukiil on Eesti omast kõrgem üheksas EL liikmesriigis ning madalam kuues.

Ülaltoodud maksukiilu näitaja kehtib töötleva tööstuse keskmist palka (Eestis 2001. aastal 5149 kr) saava lasteta töötaja kohta. Me saame teistsuguse numbri, kui maksumaksja saab lapsetoetusi. Vastavalt OECD metoodikale arvestatakse need maksudeks makstavast summast maha, nagu ka teatud maksuvabastused. Näiteks kui inimene saab 2/3 keskmisest tööstustöölise palgast, kasvatab üksi kahte last ja saab üksikvanema toetust, on maksukiil 17,4.

Maksukiilu ei muuda see, kas sotsiaalmaksu tasub tööandja või töötaja. Samas erineb maksukiil palgatasemete lõikes tänu maksuvabale miinimumile. See toob sisse mõningase progressiivsuse elemendi, st kõrgema sissetulekuga palgasaaja puhul on maksudeks makstava summa osakaal suurem. Maksuvaba miinimumi muutmine on kõige lihtsam moodus tööjõu maksukoormuse muutmiseks. Näiteks keskmise tööstustöölise puhul toovad nii tulumaksu määra langetamine 20ni kui maksuvaba miinimumi tõstmine 2000 kroonini kaasa maksukiilu vähenemise ligikaudu 37-le.

Valimiste eel kostab Eestis erinevaid ettepanekuid maksusüsteemi muutmiseks, mille tulemusena väheneks ka tööjõu maksustamise tase. Tuleb arvestada, et vähemalt sama oluline kui maksumäärade muutmine on see, mille arvelt kaotatud maksutulu finantseeritakse. Näiteks võib maksude vähendamise arvelt kahaneda riigi poolt pakutava avaliku teenuse hulk. Kui inimene peab hakkama seni tasuta saadud teenuste eest ise maksma, siis võib see kaasa tuua täiendava palgasurve, piirates maksuvähenduse positiivset mõju tööhõivele. Ka siis, kui saamatajäänud tulu kasseeritakse sisse ikkagi kodanikult, suurendades mittemaksulisi tulusid nagu lõivud jne, on sissetuleku suurenemine vaid illusioon. Kui aga maksutulu vähenemine korvatakse pikaajalise eelarvedefitsiidiga, toob see majandusele kaasa rea probleeme. Sisuliselt jätaksime maksukoormuse oma laste kanda, sest tulevased põlved peavad võetud laenud koos intressidega tagasi maksma.

Maksukoormuse ümberjaotamine nii, et tööhõive sellest tõuseks, on keeruline ülesanne. Kindlasti ei tasu vaid maksukoormuse langetamisest oodata 10 majanduskasvu.