Vennad pottseppade teenistuses

Kui seitse aastat tagasi müügil olnud kuivatihoones poleks elektrit sees olnud, siis võib-olla poleks ahjupotitööstust täna olemas. ?Kui hoone ostsime, siis vaatasin esmalt elektrikilpi, mitte maja väärtust,? nendib Raigo Kangruoja, kes vend Reinuga Soometsas ahjupotte toodab.

Idee ahjupotte tegema hakata sündis pottseppadest vendadel ajal, mil valge glasuuriga ahjupotte polnud Eestis saada. Kuna paljud kliendid endale enam pruune ahje ei tahtnud, siis otsustasid Rein ja Raigo Kangruoja tühiku turul täita. Tööjaotus kujunes selliseks, et Raigo õlule jäi pottide tootmine ning Rein jätkas oma toodetud materjalist ahjude ehitamisega.

Kui alguses oli tööstuses Raigo näol vaid üks tööline, kes peaaegu kõike tegi käsitsi ja kelle hommikul kell kaheksa alanud tööpäevad vahel öösel kella kaheni vältasid, siis praegu on ettevõttes kuus töölist, seadmeid nii palju, et kord kokku loetud elektrimootorite arv ulatus pea kuuekümneni ning tööpäevad enamasti ikka vaid ettenähtud pikkusega.

Seitsme aasta jooksul on Kangruojad ettevõttesse investeerinud 420 000 krooni, vaadates seejuures kogu aeg, kuidas odavamalt saada. Paljud seadmed on ilma pealt kokku korjatud ? osa on pärit kunagisest Häädemeeste keraamikatehasest, mis nüüdseks tegevuse lõpetanud, osa Venemaalt ja Ukrainast. Mõned masinad aga on ise ehitatud. ?Seadme, mille eest Venemaal taheti saada 230 000 krooni, tegin ise 10 000 krooniga valmis,? toob Raigo Kangruoja näite.

Toorainena kasutatakse Kangruojade ahjupotitööstuses 15 km eemal asuvast karjäärist pärit savi, mida ühes ahjupotis on 50 ulatuses. ?Kui savi oleks 100, siis läheksid potid klientide jaoks liiga kulukaks,? lausub Raigo Kangruoja. Glasuurid tellitakse Hispaaniast ja Itaaliast.

Kangruojade ahjupotitööstusest on lihtahjupottide kõrval võimalik saada valge ja pruuni glasuuriga kaetud potte. Ehkki algusaastatel tehti erinevaid toone rohkem, on tänaseks sellest loobutud. ?Ei tasu ära,? kõlab Raigo Kangruoja kommentaar. ?Igaüks tahab erinevat, see aga läheb liiga kulukaks ja töömahukakas.?

Aktiivset müügitööd Kangruojad oma pottidele ei tee. Kogu toodang turustatakse pottseppade kaudu. ?Kui inimene tahab ahju, tellitakse ikka pottsepp ? pottsepp on A ja O, tema siis ütleb ka, kust saab materjali,? ei pea Raigo Kangruoja vajalikuks kauplustega kontakte luua. Põhiselt on Kangruojade ahjupotitööstuses valminud pottidest ahjud ja kaminad tallinlaste kodudes.

Konkurentsi Kangruojad ei tunneta. Ainsa konkurendina nimetab Raigo Kangruoja Tallinnas asuvat ASi Saviton. Oma konkurentsieeliseks peab ta aga poole madalamat hinda. Importahjupotte, mida aeg-ajalt turul liikumas on ja mis maksavad ca 400 kr/tk, Raigo Kangruoja seejuures üldse ei arvesta.

Toodangu eksportimise plaane Kangruojadel praegu ei ole. Katsetusi on nad teinud, kuid hästi pole need lõppenud. ?Saime lüpsta,? nendib Raigo Kangruoja. Rootsi lähetatud koorma eest pole aasta jooksul raha laekunud. Enam nad ei oota ka, kuid kohtusse vennad pettureid kaevata ei kavatse. ?Pole mõtet ? see läheb nii kalliks, et lõpuks ei jää midagi järele,? rehmab Raigo Kangruoja, lisades, et väike Eesti turgki toidab nii omanikke kui töölisi. Ehkki mullu jäädi hoogsate ehitustööde tõttu kahjumisse, oli see siiski erandlik aasta.