Juba 1938. aastast on Nelijärvel asuv väljasõidukoht, praegune Nelijärve Puhkekeskus, alguses Turistide Kodu ja hiljem puhkekodu nime all linnakärast tüdinute eest hoolt kandnud.
Niikaua kui mäletan, on seal alati hästi süüa saanud. Ka praeguse puhkekeskuse Õlletoale võib alati kindel olla: siinsed kokad tunnevad oma ametit.
Tavaliselt olengi sättinud oma Aegviidu-Nelijärve kanti sattuvad jalgratta- ja suusapäevad niimoodi, et õhtuks Nelijärvele sööma jõuaks.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Menüü on tavalise pubi ehk kohalikus kõnepruugis õlletoa oma: sealiha paaril-kolmel moel, lisaks paar kanapraadi ja loomaliha, seljanka, püreesupid, jäätis ja pannkoogid. Nagu ikka pubides.
Lisandid seal ja kanal üldjuhul samad, kartulid ikka rasvarohkuse all kannatamas, aga see ei olegi nii tähtis, sest koka talent avaneb lihaga ümberkäimisel: lisaks sellele, et sealiha alati väljapeetult mahlakas on ?sealiha iseloomu tõttu ei olegi see nii raskesti saavutatav ?, suudavad siinsed kokad ka kanafilee mahlaka ja maitsvana valmis teha. Ja sellega ei tule enamasti toime ka paljud peenemad söögikohad.
Õlletoa enda väljanägemine on aasta-aastalt kohutavamaks muutunud. Alguses oli kena heledast puust laudadega kõrtsituba, maalähedust toetamas kaltsunukkudest talupere koos oma pudulojustega.
?Me oleme maal?-jutu räägivad üle neli seinamaali tagasaalis, ülevas-ajaloolises laadis lahendatud jahistseen, rahvalik kõrtsistseen, viljalõikus ja hobuvanker.
Selleks korraks oli lisandunud tohutu kogus plastmassist kuuski ja kuusevanikuid, kõik kaetud plastmassist hõbehärmatisega ja täis riputatud punaseid plastmassist südameid. Kusagil valentinipäeva ja jõulude vahepeal ma seal käisingi, jõuludest oli ainult poolteist kuud möödas. Aknalaua plastkuused jätsid igatahes tugevama mulje kui aknatagused päriskuused. Kõvahäälne raadio Uuno peletas mõttedki minema, metsavaikusest rääkimata.
Aga fuajee trumpab söögisaali siiski üle: seal on tervelt neli erineva pildiga fototapeeti. Disney Mowgli ja Lumivalguke; kevad ja sügis; ehtne vanaaegne saan, puust kaevurakked ja meetrikõrgune plastmassist kivi. Kinnitan, et ma ei liialda.
Veelkord, toit on seal maitsev, rammus ja alati usaldusväärne. Ja ega lähikonnas mingit muud söögikohta polegi. Nii et lähen veel ja soovitan teilegi. Ehk vahetatakse jaanipäevaks jõulud plastmassist jaanilõkete vastu välja.