Volkswageni maastur lööb mitmekülgsusega

Volkswageni uus linnamaastur Touareg on hämmastavalt õnnestunud kompromiss sportliku sõiduauto ja maastikumasina vahel, mõlemad poolused toimivad perfektselt.

Lennurajal 220 km/h kihutav VW Touareg on seda tehes kõike muud kui tavapärane maastikuauto. Pigem on tegemist sportliku sõiduautoga, mis seisab teel nagu valatud ja kui pärast 180kilomeetrist tunnikiirust ei hakkaks katuse tagaosal olev põikirelss tuulega põrgulärmi tegema, oleks tunne, nagu sõidaks kaks korda väiksema kiirusega. Kiirendusvõime kõige selle juures on vaid 7,8 sekundit, milleni vähesed sõiduautod küündivad. Õhkvedrustus surub auto suurel kiirusel maad ligi nagu vormeli ja kui pärast seda ääres tee peatuda, hakkab auto taas oma endisesse kõrgusesse kerkima. Käsitsi saab valida kas pehme, sportliku või automaatse vedrustuse vahel, sõltuvalt sellest, millistes tingimustes parasjagu sõidetakse.

Metsa keerates saab aga väikese tiigi sarnase veeloigu ees pikalt aru peetud, kas siit üldse mõni neljarattaline on suuteline läbi sõitma. Selgub, et on küll. Touaregi vedrustust üles tõstes, lülitades sisse aeglusti ja keskdiferentsiaali luku, pistab auto nina kuni kapotini vette, sumpab mõnda aega jääseguses vees ja sõidab teiselt poolt veest nõretades välja, nagu poleks teel vähimatki takistust olnud. Terve päeva kestev maastikutest Aegviidu polügooni mudas, lumes, jääs ja vees ei lase testijates kordagi tekkida tundel, et siia me jääme. Test laskub juba sedavõrd ekstreemsusteni, et nii mõnigi plastikdetail auto põhja all ei pea koormusele vastu. Kui tegemist on lihtsalt aukliku teega, siis silub õhkvedrustus augud sedavõrd hoolikalt, et igasugune kiirusetaju kipub kaduma. Alles siis, kui märkad spidomeetri osutit 120 km/h piiril võbelemas, tuleb meelde kooliaeg ja füüsikatund, kus räägiti inertsist ja raskusjõust. Kui 2,3 tonni kaaluv auto kurvis ikka ebasoovitud suunas minema hakkab, ei hoia teda enam ükski jõud ega vägi kinni. Õnneks seda siiski ei juhtu ja kokkuvõttes võib Touaregi kohta öelda vaid üht: poleks osanud arvatagi!

Põhja-Aafrikast pärit tuareegidelt nime saanud VW linnamaastur on sisuliselt sama auto, mis Porsche Cayenne. Pisut teise disainiga, teise logoga ja oluliselt madalama hinnaga. Sisuliselt algavad Cayenne?i hinnad seal, kus Touaregi omad lõppevad. Neid, kes selle tõdemuseni on jõudnud, pole Eestis vähe. Koos eellepingutega on müüdud juba 32 sellist autot, kümmekond neist on ostjani jõudnud, ülejäänud ootavad järge. Järjekord on paraku pikk, sest kogu Euroopasse jagub seda autot vaid näpuotsaga, Eesti-suurusest väikeriigist rääkimata. Peamiselt läheb toodang USAsse.

Kokku on saadaval neli erinevat mootorivarianti, võimsaim neist 5-liitrine V10 turbodiisel, millel võimsust 313 hj. Lisaks kuuluvad valikusse 3,2-liitrine ja 220hobujõuline V6, 4,2-liitrine 310hobujõuline bensiinimootor ning 2,5-liitrine 174hobujõuline TDI. Esialgu on autod saadaval vaid kuueastmeline tiptronic-automaatkäigukastiga, suvel läheb tootmisse ka uus kuuekäiguline manuaalkäigukast. Senised käigukastid lihtsalt ei peaks võimsa mootori ja raske auto vahel olles koormusele vastu. Ka varustus on rikkalik. 2,5 TDI ja 3,2 V6 standardvarustusest leiab juba kliimaseadme, ohtralt turvapatju, ESP, integreeritud audiosüsteemi, rehvirõhu kontrollseadme koos kompressoriga jne, jne. 4,2-liitrise V8 baasvarustusse on lisandunud elektriliselt reguleeritavad nahkistmed, püsikiirusehoidja, vihmasensor jpm. V10 TDI on aga juba varustatud kiirusetundliku õhkvedrustuse ja palju muuga, mis teeb auto hinnaks kokku 949 900 krooni.