ÄP fototoimetus • 21. oktoober 2003 kell 22:00

Kas korporatiivsus pärsib maakonna arengut?

Lääne-Viru maakonnas on aastate vältel majanduslikust korporatiivsusest palju räägitud - või vähemalt seda kahtlustatud. Seda eriti kaubandussfääris. On ju maakonnas tegutsemas suurettevõtja Oleg Grossi monoliitne kauplustevõrk.

Siiski on viimasel ajal turule tulnud terve rida maakonna jaoks uuemaid tegijaid. Rakveres pakuvad Grossile konkurentsi Selveri ja Comarketi ketid ning maapiirkondades Helteri kauplused. Nõnda ongi ju tarbija jaoks hea. Tekib hinnavõistlus ja valik on suurem.

Küll võiks korporatiivsuse varju näha Rakvere kinnisvaraturul. Nii müügi- kui üürihinnad on tõusnud Rakvere asendit arvestades arusaamatult kõrgele ja keegi ei paku ka teisest oluliselt odavamat hinda. Ometigi jagub ostjaid-rentijaid. Kuid kui kauaks veel?!

Esmapilgul korporatiivsuse negatiivseid ilminguid ? et vanad olijad uutele tulijatele jalga ette panevad ? küll pähe ei tule.

Aga eks ?uutel? ole ju paratamatult vaja millegi uue ja värskega välja tulla, et mis iganes turul oma koht kätte võidelda. Ning Viljandi suuruse/väiksuse puhul, kus kõik tunnevad kõiki kohalikke, on päris mujalt tulnutel kindlasti raskem. Eks sellist asja võib ju samuti teatavat liiki korporatiivsuseks hinnata. Viljandi ettevõtjate omavaheline jagunemine lööb aga pigem välja nägelemises juba turul olijate vahel.

Minu meelest ei olegi Viljandi viimaste aastate arengus, näiteks uute ärihoonete rajamise puhul probleem olnud niivõrd selles, et mitu inimest või seltskonda oleksid tahtnud samal ajal ühte ja sama asja teha ning selle juures oleks siis kedagi hirmsal kombel (korporatiivselt) takistatud ning kedagi teist jälle hirmsal kombel eelistatud. Pigem võiks siin püstitada küsimuse: ?Kui need, kes midagi tegid, seda ei oleks teinud, kas siis üldse keegi seda oleks teinud??

Kohalike ärihaidega hea läbisaamine on oluline tegur Ida-Virumaa ettevõtjate jaoks. Näiteks sellised gigandid nagu Narva Elektrijaamad ja Eesti Põlevkivi ostavad aastas sisse sadade miljonite kroonide eest abiteenuseid ja nendele töödele ligipääs on osade kohalike väiksemate firmade jaoks eksistentsi küsimus. Samas kaldun arvama, et võrreldes enamiku teiste maakondadega, kus äri on koondunud ühte maakonnakeskusesse ja paari-kolme ettevõtja kätte, on Ida-Virumaal siiski suurärimeeste mõju rohkem hajutatud. Ida-Virus on seitse linna, 170 000 elanikku ning ka äris liikuva raha suurusjärgud suuremad. Sellest tulenevalt on ettevõtjatel valdkonnast olenevalt rohkem valikuid ja mänguruumi, kus tegutseda ja kellega koostööd teha. Raskem võib-olla nendel ettevõtjatel, kes on oma turu piiritlenud vaid ühe linnaga, sest iga linnas eraldivõetuna pääsevad korporatiivsuse mõjud kindlasti rohkem esile kui maakonnas tervikuna.

Korporatiivsus on üks haigusi, mida Pärnu ja Pärnumaa ettevõtlus ei põe. Pärnu linna puhul on tegemist õnneliku juhtumiga, et siin pole ühtegi nii suurt ega võimast huvigruppi, kes võiks teha takistusi ettevõtlusele ning manipuleerida kohaliku ajakirjandusega.

Pigem on Pärnu kena näide sellest, kuidas suhteliselt keskmise suurusega linnas on esindatud peaaegu kõik jaemüügiketid ning imelikul kombel saavad kõik hakkama.

Autor: ÄP

Hetkel kuum