Venelaste tähtsaim püha on aastavahetus

Kiriklikest pühadest peavad venelased kõige tähtsamaks lihavõttepühasid. Ka tänapäeval on selle kombestik rikkalik ja sellest peetakse kinni.

Kärarikkaim pidu on aga uue aasta vastuvõtt, mis on üks rahva lemmikpühadest. Siis sõidetakse vanematekodusse, kuhu kogunevad tihti ka teised sugulased, peol osalevad ka lapsed. Uusaastapeol kingitakse hulgaliselt kingitusi, juuakse ?ampust ja lõbutsetakse sõprade ringis.

Venelastele iseloomulikult pööratakse erilist tähelepanu toitude rohkusele, laud on rikkalik. Vähem tähtis pole ka muidugi külm vodka. Koos on väga kärarikas ja ülemeelik seltskond.

Kindlasti ei puudu üheltki uusaastapeolt näärivana ja näärivana naisabiline Snegurot?ka.

Jõulud aga on rahulikud, tagasihoidlikud, see on kiriklik püha ja seda pühitseb harilikult vanem ja keskealine põlvkond. Kuna kiriklikud pühad olid Venemaal keelatud üle 70 aasta, st kolm põlvkonda, on traditsioon katkenud ning alles kirikute taasavamisega taastumas.

On ka vene peresid, kus kuusk tuuakse tuppa mitte uusaastapeoks, vaid alles vene (õigeusu) jõuluõhtul, s.o 6. jaanuaril.

Enne revolutsiooni olid Venemaa linnades just jõulud need pühad, mil tehti kingitusi ning ehiti õunte ja omatehtud jõuluehetega jõulupuu. See oli perekeskne püha. Suuri jõulukuuski seati ka suuremate linnade tänavale. Jõuludega kaasnesid ka külaskäigud ja laste jõulupuud. Saadeti palju jõulukaarte. Need olid kujundatud romantilises stiilis ning on nauditavad ka tänapäeval.

Jõulude eel peetakse kinni vanast kombest ning paastutakse. Kirikutraditsiooni järgi oli toiduks lubatud keedetud riis mee või marjadega, rukkileib, meekoogid ning paastupirukad. Paastupirukaid küpsetati seente, kapsa ja porganditega. Palju söödi ka kala ning juurviljatoite.

Jõuluõhtul olid kõik valmis vastu võtma jumalikku teadet Kristuse ilmumisest, kes toob inimestele õnnistust.

Hardas vaikuses oodati Õhtutähe ilmumist taevasse, uskudes, et just see ongi täht, mis kaks tuhat aastat tagasi kuulutas jumalapoja sündi.

Vana traditsiooni järgi arvati, et keskööl avanevad taevaväravad ja maa peale laskub Jumala poeg Jeesus Kristus. Ja kui keegi midagi sel ööl palub ja eriti andunult palvetab, täituvad paluja soovid.

Ootuses ei söödud terve päev. Keskööl täitusid linnad ja kirikukülad kirikukellade helidega, mis kuulutasid rahvale ülitähtsast sündmusest, Kristuse sündimisest. Kirikust tulles ootasid kodudes juba kaetud lauad, mille ümber kogu pere kogunes.

Oli säilinud ka vana komme, mille järgi tõi peremees jõuluööl tuppa õled või heina ning laotas need põrandale ?ilusasse, kaunisse punasesse? ehk ikooninurka ning see kaeti linase laudlinaga. Ikooninurka toodi ka viljaviht, selle kõrvale asetati anum nn kutjaga, rituaalse toiduga riisist ja rosinatest, kuivatatud pirnidest ja ploomidest. Ikoonide juures süüdati lampaad, õlilambike. Siis algas õhtusöök, vetserja, ning lauale toodi rikkalikud peotoidud.

Pärast söömist hakati uut, järgnevat saaki ennustama. Laudlina alt tõmmati välja heinakõrsi, nende pikkuse järgi ennustati järgmist saaki, viljavihust tõmmatud kõrre pikkuse järgi ennustati viljasaaki.

Esimesel jõulupühal käidi külas ja kutsuti enda poole vaid kõige lähemaid sugulasi, järgnevatel päevadel kutsuti külla ja käidi ka ise külas kaugematel sugulastel ja sõpradel.

Eriti elav ning rahva seas ülimalt armastatud ning tähtsaks peetud oli nn koledavanije, mida on ka Kristust ?slaavitamas? (ülistamas) käimiseks kutsutud. Küla noored, neiud ja noormehed, olles öiselt kirikuteenistuselt tulnud, käisid lõbusa seltskonnaga akende all ja ka majast majja, lauldes religioosse sisuga rahvalaule. Ühel neist, harilikult kõige nooremal, oli käes suur mitmevärviliste lintidega kaunistatud latern selle sees põleva kirikuküünlaga, mida kutsuti zvezda ? täht. Ka lapsed olid tihti moodustanud oma seltskonna.

Lauludes ülistati ka maja peremeest, keda kutsuti ?helendavaks kuuks?, perenaist ?heledaks, kauniks, päikeseks?. Lõpuks õnnitleti pererahvast pühade puhul.

Lastele kingiti komme, pirukaid, vorstikesi, raha. Mõnes kohas annetati kogutud raha kirikule, mõnes kohas aga korraldati selle rahaga lõbus noorte koosviibimine, praasnik.

Venelaste firmaüritustel on väga oluline pidulikkuse moment. Isegi siis, kui firmas on otsustatud korraldada saunapidu, pole see labane õllejooming, vaid eelkõige väga organiseeritud üritus. Naised ei tule kunagi üritusele teksastes nagu eestlased. Isegi kollektiivi koristaja tuleb peole otse juuksurist ning on ekstra peopäevaks pannud selga kõige uhkema kleidi.

Pidu algab alati ettevõtte kõige tähtsama ehk bossi kõnega. Avakõnes võetakse kokku aasta töö, kiidetakse parimaid ning jagatakse aukirju.

Teine väga oluline moment on venelaste juures see, et neile kõigile meeldib väga esineda. Seetõttu pole midagi imestada, et igal osakonnal on ette valmistatud kas mõni kõne või suisa meelelahutuslik programm. Vene rahvusest töötajad võtavad seda täie tõsidusega ning on kogu hingega asja juures.

Täie tõsidusega suhtutakse ka näärivanasse. Harva juhtub, kui mõnel töötajal pole näärivanale luuletust varuks, mis paraku on aga eestlaste juures täiesti tavaline. Koos näärivanaga on alati kaasas ka tema naisabiline, lumehelbeke Snegurot?ka. Loomulikult ei puudu üritustelt ka rikkalik söögi- ja joogilaud.

Autor: Mare Piho