Lajal käivitas edukalt kohvitehase

Minu viimaseks kunstiteoseks on kümne aasta tagune kunstikooli diplomitöö. Kuna mingit suurt talenti ma endas ei avastanud, siis sinnapaika see kunst jäigi. Hinges tahtsin tegelikult hoopis Tartu Ülikoolis juurat õppida, kuid ka see jäi vaid unistuseks. Eneseteostuseks nägin paremaid võimalusi äris ja olen praeguseks saavutatuga rahul.

Minul raha polnud, minu poolt oli idee. Raha panid alla Aivar Padari ja Valmo Helme. Firma hakkas tegelema toiduainete pakendamisega. Alustasime kuivainete, näkside ja kommide pakendamisega, mida oleme edasi arendanud tänaseni. Käive oli alguses väike, esimesel aastal vaid poolteist miljonit. Pakendusaparaat oli saadud minu tuttavalt soomlaselt järelmaksu peale, müügimaht oli suhteliselt pisike.

Tegemist oli väljakutsega. Ma olin selle kohvitehase kasumlikkuses kindel. Äripartnerid olid kahtleval seisukohal, kuid suutsin idee neile maha müüa, kuna kohvitehasega omandasime 4800ruutmeetrise maa-ala Tartu linnas, kuhu kuuluvad tehasekompleks, olmehoone ja laopinnad, mis vastavad euronõuetele ja on tunnustatud. Kahe tegevusaasta vältel on tehase väärtus mitmeid kordi kasvanud.

Tõenäoliselt mitte, kuna ainuüksi kohvitootmisega välja poleks tulnud. Võtsime üle ettevõtte ProCoffee kõik varad, kuid mitte kohustused, sest firma vaevles kahjumis ja oli iga hetk müüki minemas. Hind oli soodne, seadmed saime praktiliselt nagu kauba peale.

Võtsime üle kahjumis ja seisva tehase. Poole aastaga suutsime tehase käivitada nii, et tootmine hakkas ennast ära majandama. Suvekuudel oli keskmine käive veerand miljonit krooni.

Minu nägemuses puudus meie eelkäijatel korralik tootmis- ja müügistrateegia. Ettevõttesse investeeriti küll kõvasti, kuid ei arvestatud kulude-tulude suhet, ka toodetava kohvi kvaliteet oli vägagi kõikuv, mille me nüüd oleme saanud stabiilseks.

Eesti kohviturule pääseda on raske, põhibrändid ? Gevalia, Luxus, Löfbergs ? on ennast hästi sisse töötanud. Kuigi kohvitehas majandab ennast ise, on ainult kohvi toota üldse raske, meil on pakendamine ikkagi põhiline ja kohvitootmine rohkem lisaväärtus. Et võita arvestatav turuosa, 15?30%, eeldab see tugevat turundusstrateegiat, telekampaaniat. See maksab aga tohutult.

Raskusi on Kesko, Citymarketi, Selveri, Rimi süsteemi sissesaamisega. Koostöö sujubki kõige paremini tarbijaühistute ja erakettidega, kes müüvad peale kohvi ka meie pakendatud komme. Hetkel on kasulikum suurtesse kaubanduskettidesse mitte minna.

Naljakas on see, et kui muidu eelistatakse ikka eestimaist, siis kohvi puhul see ei kehti. Mõeldakse, et Eestis ju kohviuba ei kasva ja mis tammetõrukohv see küll on. Niisiis saab müüa vaid sellega, et hind on väga soodne.

Oleme teinud kohvi degusteerimise pimeteste, kusjuures Laura Premium on valitud esimese kolme hulka. Siit järeldub, et eestlastele meie kohvi meeldib. Paraku tekitab inimestes eelarvamusi bränd Laura, mis tuli turule 1997. aastal ja selleks ajaks, kui me tehase ostsime, oli see nimi juba ebakvaliteetse kohviga ära rikutud. Kuna rikutud brändi üles töötada on väga raske, siis meie strateegia näeb ette tuua järgmisel aastal turule täiesti uus bränd. See kohv on väga hea kvaliteediga. Uue brändi turule toomiseks oleme planeerinud ka suurema turunduskampaania.

Teeme koostööd ühe suure välismaise kohvitootjaga, sest üksi ei jõuaks Eestis hinda ega kvaliteeti tagada. Kohviube ostetakse mitmelt poolt, põhiliselt Brasiiliast, Costa Ricalt, Kolumbiast ja mitmest Aafrika riigist. Aga ka ube ei saa ilma selle tootja abita osta, kuna ostetavad partiid on ülisuured.

Meie partner, kellega tegime partertehing ? meie andsime kohvi, nemad aga komme ?, sattus Venemaal raskustesse. Täna aga peame juba uusi läbirääkimisi. Üldiselt on Venemaa turul raske müüa. Kohvioa osakaal turul on kõigest 20%, enamiku turust on haaranud lahustav kohvi ja tee.

Apsakaid on olnud vast nii palju, et mõned valed tooted on sortimenti võetud. Pakendasime kunagi näiteks tangaineid. See tegevus eriti ennast ära ei tasunud. Õnneks on meil tugev müügitiim ja hea personal ning kui ka äri ise seisab õigetel alustel, siis pole suuri vigu karta.

Autor: Madli Kents