Plekke on lihtsam ennetada kui puhastada

Suuremat osa mööblirikkeid, plekke ja kriimustusi on võimalik ära hoida, kui esemetega käiakse ümber teadlikult ettevaatlikult ja peetakse järjekindlat korda.

Sellega hoiab perenaine ära suure vaeva ja ajaraiskamise. Sest eriti peitsitud, lakitud ja poleeritud puule võib hooletusega teha vigu, mille parandamine on väga raske, aega, tööd ja suuremal määral oskust nõudev.

Siin peaks igaüks pidama meeles ? või veel enam, kasvatama omale sisse ? järgmised kõige olulisemad korranõuded:

1. Korralik perenaine ei aseta ühelegi värviga kaetud puu- ega raudesemele kuumi asju: kuuma toiduvaagnat, triikrauda ega muud. Kuumuse mõjul paisub puul olev värvi-, laki- või polituurikord ja eemaldub puust, nii et tekivad inetud värvimuhud, mille kaotamine on väga tülikas.

Teiseks võib kuumuse mõjul muutuda värvitoon. See kõrbeb üldisest pinnast kas heledamaks või tumedamaks ja moodustab väga ebameeldiva pleki.

2. Lillevaasid, tuhatoosid ? igasugused lauale asetatavad esemed hoida puuga otseselt kokku puutumast kas väikese linakese või kogu lauapinda katva linaga.

Esemete teravad servad võivad vigastada lauapinda kriimustustega, lillevaasid ja klaasid teha paha nende alla kogemata langenud või jäänud veetilgaga.

3. Asjade ja ainetega, mis võivad teha plekke, tuleb käia ümber ettevaatlikult, et esemetele plekke ei langeks (küünlad, põlev pabeross, tint, igasugused happed jne).

4. Iga plekk ja vigastus eemaldada võimalikult kiiresti. Mida kauem ta seisab, seda tugevamini imbub ta puukoesse ja seda raskem on temast lahti saada.

5. Kui õnnetus siiski sündinud, mis on asjade pikemaaegsel kasutamisel paratamatu, tuleb katsuda seda parandada võimalikult korralikult.

Puhastamisel tarvitada ainult kindlaid läbiproovitud ja esemele sobivaid aineid, mitte juhuslikult kuuldud ning pooleldi ununenud õpetusi.

Iga mööbliese nõuab vastavalt oma materjalile, töötehnikale ja värvimisviisile erisugust puhastamist. Mis ühele on täiesti ohutu ja koguni hää, võib teise hoopis rikkuda. Näiteks pesemine sooja veega on õlivärviga värvitud esemetele hää, kuid peitsitud esemed võivad nii hoopis oma värvi kaotada.

Kuna plekid ja rikked tekivad aja jooksul ikkagi, siis tuleb ka teada, mida sellise õnnetuse puhul ette võtta, et mööbel võimalikult vähe kannatada saaks.

Õlivärvitud esemete puhastamiseks on kõige levinum ja asjakohasem pesemine sooja vee ja seebiga. Mustemate esemete puhul võib veele lisada pisut nuuskpiiritust ? 1 liitrile veele üks supilusikas ?, pärast loputada ja kuivatada.

Liiga sagedane nuuskpiiritusega puhastamine pole küll hää, sest kulutab värvi kiiremini kui soe seebivesi. Hoiduda tuleb ka rohelise seebi tarvitamisest, mis ?sööb? värvi. Pesemisel mitte liiga palju vett võtta, sest pragudesse sattudes hakkab ta puud mädandama.

Valged ja kollased plekid, mis aknalaudadele tulevad niiskuse ja vee mõjul ? lillepoti alla, kui see kauemat aega seisab ühel kohal ?, kaovad, kui hoida pleki kohal kühvlit kuumade sütega või kuuma triikrauda. Seda ei tohi hoida liiga kaua ega puutuda värvi, muidu põleb värv kortsu. Tindiplekid eemalduvad, kui pesemisveele lisada natuke äädikat. Aitab ka tooreste rabarberivartega hõõrumine.

Kui värvis on mõned plekid, mis ei eemaldu, ja värv üldiselt juba vana, siis võib eseme üle värvida. On ta aga mõnest kohast lahti, tuleb vähemalt lahtine osa enne ülevärvimist eemaldada kas kaapides või mõne värvisööva ainega (kange seebikivi lahus) leotades ja pärast pestes.

Peitsitud mööbli igapäevane korrashoid: pühkida üle kuiva lapiga. Harvem tarvitada lappi, mis kastetud seebijuurte või kliivette. Selleks võetakse 3 l vett, 100?200 g kliisid või seebijuuri (nn seebipuu koore tükikesed), keedetakse läbi. Vedelik kurnatakse ja tarvitatakse mitmesuguste asjade puhastamiseks. Pärast pühkimist kuivatatakse ja vahatatakse.

Võib osta valmis vaha või teha ka ise: võetakse kaalu järgi 1 osa vaha ja 2 osa tärpentini. Vaha sulatatakse plekktopsis ja lisatakse tärpentin. Segatakse hästi, värviks võib lisada pisut ookrit. Selle vahaga hõõrutakse puu õhukeselt üle, nii et ta puusse tungib, ning hõõrutakse pehme harja, villase või sametlapiga läikima.

Veeplekid kaovad enamasti hõõrumisel vahaga. Kui see ei aita, segatagu sigarituhka mingi õliga. Segu lastakse natuke aega plekil olla, siis hõõrutakse tublisti pehme söestatud korgiga. Samuti võib kasutada ka õli ja keedusoola segu. Viimane peab ainult enne ärapühkimist 2?3 tundi plekil seisma.

Plekid, mille põhjus teadmata ja mida kõrvaldada ei saa, samuti kriimustused kõrvaldatakse selle osa või kogu mööbli peitsimisega. Ese pestakse sooja veega, kuivatatakse ja peitsitakse. Vastava värvi saab valida asja endise tooni järgi. Müügil on mitmesugused peitsid alates heledast pähklipuupeitsist ja lõpetades mustaga. Õige värvitumeduse saab eset mitu korda üle peitsides, kuni ta kuivanult on õiges toonis. Liiga tumedat tooni saab pesta heledamaks: veepeitsi veega, piiritusepeitsi piiritusega.

Peitsipulber segatakse vee, piirituse või nende seguga, olenevalt selle koostisest. Nõutav vedelik on pulbrikotil alati kirjas. Parem on tarvitada piiritusepeitsi, sest veepeits annab alati niiskeks saades värvi, seega määrib laualinu ja omandab ka ise kergesti plekke.

Peits peab olema nii vedel, et puutoim jääb nähtavaks. Peits tõmmatakse linase lapi, käsna või pehme pintsliga esemele. Järgmine ületõmbamine võib toimuda alles pärast eelmise kuivamist. Et uuesti peitsitud koht läigiks samuti kui eelmine osa ja peits vee või piirituse vastu nii tundlik poleks, vahatatakse ta sama vahaga, mille valmistamist tutvustasime eelpool. Vahatada võib ainult täiesti kuivi esemeid. Mida enam vahatatud eset harjatakse või hõõrutakse, seda ilusam ja parem ta saab.

Lakitud mööblit puhastatakse sageli tärpentiniga, petrooleumiga jne. See aga mõjub halvasti lakile. Parem on ese kergelt üle pühkida klii- või seebijuurte vette kastetud ja hästi kuivaks väänatud lapi või käsnaga. Vesi ei tohi olla liiga kuum. Väga määrdunud asjade jaoks võtta leiget vett, millele lisatud pisut nuuskpiiritust. Otstarbekohane on ka seebihelbevesi, aga mitte mingil tingimusel seep, mis mõjub lakile äärmiselt halvasti.

Tuhmiks muutunud lakk hõõruda pehme nahatüki või villase lapiga läikima. Kui see ei aita või on juba korduvalt tehtud, siis tõmmata õhukeselt õlilakiga üle.

Plekkide vastu pole lakk tundlik, seda enam kardab ta aga kuumust. Kui lakk on mõnest kohast kuumuse mõjul kulunud või pragunenud, siis tuleb kogu pind uuesti liivapaberiga üle hõõruda, peitsida ja lakkida. Päris lihtsaid asju lakitagu algul piirituselakiga. Kui see on täiesti kuivanud, siis kopaallakiga. Paremaid asju ei tohi lakkida kohe pärast peitsimist. Ese jääks siis ebaühtlaseks, lakk karedaks ja läiketuks. Siin tuleb peits enne kruntida, so värnitsaga üle tõmmata, kuivada lasta, siis lakkida. Kõige ilusam on aga, kui lakk tõmmatud vahatatud ja läikima hõõrutud peitsile. Lakkida tuleb kiiresti, ühtlaselt ja hästi õhukeselt. Selleks tarvitatav pintsel on õige lai, pehme ja õhuke.

Poleeritud mööblit ei tohi pesta veega ega tarvitada muid harilikult tarvitatavaid puhastavaid vedelikke: tärpentini, nuuskpiiritust jne. Soovitav on võtta 2 osa söögiõli ja 1 osa punast veini, selle seguga ese üle hõõruda ja siis pehme nahk- või villase lapiga läikima hõõruda. Võib ka segada: 100 g sulavaha, 1 klaas tärpentini ja ½ klaasi bensiini, hõõruda mööblile ja poleerida läikima.

Polsterdatud mööblil tuleb puhastada esmalt polsterdatud osa ja riie, siis puu. Polsterdatud koht klopitakse tolmust puhtaks. Õrna mööbliriide korral keeratagu klopper riidesse. Pärast harjatakse riie mitte eriti kõva harjaga. Kui riie on määrdunud hõõrutakse teda tooreste hapukapsastega või keedetud märgade hiina tee lehtedega. Need eemaldavad mustuse ja annavad riidele uue väljanägemise. Nahkmööbli puhastamiseks on väga hää tärpentin või kooritud piim. Pärast nendega puhastamist tuleb ese kuivatada. Läike andmiseks tuleb nahka hõõruda villase lapi abil söögiõli ja äädika seguga või hästi vahustatud munavalgega.

Autor: Salme Masso