Kollektiivleping annab töötajale kindlama kaitse

See on suur erinevus Eesti ja tänaste Euroopa Liidu riikide vahel töösuhete küsimuses. Läbirääkimiste traditsioonil on Euroopas pikk ajalugu, sotsiaalpartnerid on tugevad ja kogenud ning aastakümnete jooksul koostöö käigus õppinud piisavalt üksteist tundma, vastastikused huvid ja läbirääkimise võimalikud piirid on üldiselt teada. Kollektiivleping on ühine huvi, seda ei käsitleta kui võitlust vaenlasega, vaid võimalust konfliktide vältimiseks asjad selgelt kokku leppida nii, et mõlema poole huvid oleksid maksimaalselt arvesse võetud. Ülima au sees on põhimõte, millest lähtumata ei sünni ükski kollektiivleping: ?mina võidan, sina võidad?.

Tavaliselt on kollektiivlepingute põhiteemad kahtlemata töötingimused, palgad ja hüvitised, tööaeg, loomulikult ka töötajate kohustused. Kuidas täpselt asjad kokku lepitakse, sõltub konkreetsest vajadusest, sotsiaalpartnerite huvidest ja tasemest, nende omavahelistest suhetest, kuid kindlasti ka riigi üldisest tööpoliitikast ja majanduse käekäigust.

Meie tööandjate jaoks on olnud terav teema vallandustoetused. ILO konventsiooni nr 158 ?Töösuhte lõpetamine? aastast 1982 (Eesti ei ole seda veel ratifitseerinud) artikli 12 § 1 alusel, on töötajal, kellega töösuhe on lõpetatud, õigus saada vallandustoetust või muud eraldi hüvitist töösuhte lõpetamise korral, mille suurus baseerub muu hulgas tööstaažil ja palga suurusel ning mida maksab kas otse tööandja või tehakse seda tööandjate maksetest moodustunud fondi kaudu. Vallandustoetuse põhieesmärk on töötaja sissetuleku kaitse. Enamikus riikides on olemas õigusakt, mis kehtestab nimetatud toetuse või võimaluse saada neid toetusi kollektiivlepingu alusel. On riike, kus see on sätestatud ühtselt, näiteks Portugalis on iga töötatud aasta eest ette nähtud 1 kuu palk hüvitiseks, näiteks Hispaanias on sätestatud ülempiiriks 42 kuu palk. On riike, kus hüvitise suurus võrdub kuni 5-aastase tööstaaži korral 20 ja üle 5-aastase tööstaaži puhul 30 töötaja keskmise aastapalgaga. Teisal saab üle 3-aastase tööstaažiga töötaja 180 päeva palga.

Paljudes riikides lepitakse seadusest kõrgemad hüvitised kokku kollektiivlepingutes ning ka seadused viitavad koondamistingimuste ja -hüvitiste kokkuleppimisele kollektiivlepingutes. See on levinud näiteks Austrias, kuigi ka seadusega ettenähtud koondamistasud pole siin väikesed. Nende kokkulepete kohta on üldistusi väga raske teha, riigiti, haruti ja ettevõtteti on see väga erinev. Reeglina nähakse lepingutes ette suuremaid koondamishüvitisi pikema staažiga töötajatele.

Eestis kehtivad kollektiivlepinguseadus ja kollektiivsete töötülide lahendamise seadus. Kollektiivlepingud kuuluvad kandmisele kollektiivlepingute registrisse Sotsiaalministeeriumi juures. Registriga saab tutvuda Sotsiaalministeeriumi koduleheküljel. Hetkel on registreeritud 152 lepingut, nendega on hõlmatud umbes 29 töötajatest, mis on tulevastest Euroopa Liidu liikmesriikidest üks madalaim näitarv, veelgi madalam on see Lätis ja Leedus, kuid Sloveenias samas 100. Eesti põhiline nõrkus ja pea kõigi tulevaste ELi riikide üldine häda on väga nõrgalt arenenud kollektiivläbirääkimiste mehhanism tootmisharu tasandil. Meie tootmisharu tasandil sõlmitud kollektiivlepingud võib kahe käe sõrmedel üles lugeda: näiteks tervishoius, autotranspordis. Need täna sõlmitud lepped on võrreldes analoogidega Euroopa Liidu riikides suhteliselt ?lahjad? ehk teisisõnu sisaldavad suhteliselt väikseid erisusi võrreldes seadusega.

Autor: Piret Lilleväli