Üle-euroopalised ühingud on tõhus lobikanal

- CEPLIS, mis esindab vabakutselisi- EUROCADRES, Euroopa Professionaalide ja Juhtivtöötajate Nõukogu, mis tegutseb Euroopa Ametühingute Konföderatsiooni soosingul ja esindab ametühingutesse koondunud juhtivtöötajaid- CEC, mis esindab iseseisvaid professionaalide ja juhtivtöötajate ühinguid, peamiselt tööstuse ja äri sektorist.

Need organisatsioonid seisavad aktiivselt oma liikmete huvide eest ja Euroopa Komisjon on nad kaasanud seaduseloome protsessi konsultantidena. Kuid kutseühingud on vaatamata oma kindlale liikmeskonnale siiski lobi tegemise maastikul nõrgalt esindatud. Põhjuseks on nende liigne fragmenteeritus (tihti on Brüsselis esindatud nii riiklikud kui üle-euroopalised ühingud paralleelselt) ja erinevate ühingute huvid sageli ristuvad.

Euroopa Komisjon peab sotsiaalset dialoogi kolme organisatsiooniga: Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliit (UNICE), Euroopa Ametühingute Konföderatsioon (ETUC) ja Euroopa Ühiskondlike Ettevõtete Keskus (CEEP). Dialoog võib viia lepinguliste suheteni ja kokkulepeteni. Kaks lepet on sõlmitud tööandjate ja töötajate vahel vanemapuhkuse ja fikseeritud tähtajaga töölepingute osas.

See on ELi nõuandev organ, mis koosneb 222 liikmest, kes esindavad Euroopa erinevaid majanduse ja sotisaalsfääri huvigruppe. Komitee liikmed on jaotatud kolme erinevasse gruppi: tööandjate grupp, töövõtjate grupp ja mitmesuguste muude huvirühmade grupp. Komitee ülesandeks on konsulteerida Euroopa Parlamenti, Ministrite Nõukogu ja Euroopa Komisjoni majanduse- ja sotisaalküsimuste valdkonnas. Eesti saab komitees 7 kohta. Eesti esindajad nimetab valitsus Riigikogu kinnitusel ühiskondlike organisatsioonide esitatud kandidaatidest. Nende liikmete määramine on väga oluline otsus, kuna see on üks institutsioon, mille kaudu saavad ühiskondlikud organisatsioonid oma huve Euroopa tasandil kaitsta.

Autor: Kristina Kallas