13. november 2003 kell 22:00

Majandusdünaamika õpe

Miks kannatavad mõned maailma arenenuimad riigid ? Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Jaapan ? loiu majanduskasvu ja kõrge tööpuuduse all? Miks ei suuda need riigid praktiseerida majandusjuhtimist ja innovatsiooni? Nende riikide nõrgad majandusnäitajad on veel arusaamatumad, arvestades sündimuse järsku langust mitu kümnendit tagasi. Nende rahvastikupüramiidid on nüüd kaldunud keskealiste inimeste poole, kes on oma produktiivseimates eluaastates ja laste kasvatamise koormast suhteliselt vabad. Nende elatustase elaniku kohta peaks seega olema oluliselt kõrgem kui USAs, kus tuleb hoolitseda trobikonna laste eest ja kuhu tuleb teha uusi investeeringuid ainult selleks, et hoida põhivara kasvamas sama kiiresti kui paisuvat rahvaarvu.

Muidugi võib see, mis täna on eelis, olla homme probleem: Euroopal ja Jaapanil on ees tõsised raskused, kui nende demograafilised püramiidid vanurite suunas kalduvad. Edmund Phelps Columbia ülikoolist ütleb, et neis aeglase majanduskasvuga riikides puudub dünaamilisus, mida ta defineerib kui kombinatsiooni ettevõtlikust vaimust ja selle suunamiseks vajalikest finantsasutustest. Nii seda vaimu kui vajalikke finantsinstitutsioone on vaja, et lasta vallanduda ?looval hävitamisel?.

On see aga aeglase kasvuga riikide jaoks täpne kirjeldus? Sageli öeldakse, et Mandri-Euroopal ja Jaapanil puudub tugev riskivõtmise traditsioon, mis on Ameerikas või Suurbritannias. Kümme aastat tagasi viisime koos Maxim Boyckoga Venemaalt ja Vladimir Koroboviga Ukrainast läbi uurimuse majandushoiakutest kapitalismi suhtes, võrreldes USAd, Venemaad, Ukrainat, Jaapanit, Ida- ja Lääne-Saksamaad. Kuigi suhtumises turgudesse ja ettevõtlusesse eksisteerisid mõned variatsioonid, olid suurimad erinevused pigem situatsioonist sõltuvad kui suhtumuslikud: mõnede riikide inimestel olid eduootused väiksemad ja nad arvasid, et riiklik reguleerimine takistaks nende tegevust. 1990ndate lõpu irratsionaalne õitseng viis uute finantsinstitutsioonide arengus teatud tagasilöögini. Alles hiljuti olid aga paljud aeglase kasvuga riigid innukad arendama riskikapitaliturge ja edendama aktsiabörse ? Prantsusmaa Nou-veau Marche, Saksamaa Neuer Markt, Itaalia Nuovo Mercato ja Mothers Jaapanis ?, mis pühendusid riskile. Need uued aktsiabörsid, mille eeskujuks on Ameerika NASDAQ, lõpetasid paljude kehvade ettevõtete nimekirjaga ja aktsiahinna langus alates 2000. a viis nad allavoolu. Neuer Markti enam ei ole, teised on nõrgad või hävimas. Riskivõtmise täiustamisel on aga tagasilöögid eeldatavad ja oluline on vigu mitte liiga tõsiselt võtta. Finantsinstitutsioonide küündimatus on see, mis kasvu pidurdab.

Sotsiaalhooldussüsteemi mõjud on eriti silmatorkavad Ida-Saksamaal, kus toetused on Lääne-Saksamaa tasemel hoolimata sellest, et see majandusarengus kaugele maha jääb. Pole ime, et tööstus tõrksalt itta paigutub ja regiooni toetatakse abirahaga määras, mis võrdub 45 selle kogutoodangust. Nende hävitavate stiimulite tõttu jääb Ida-Saksamaa kroonilise tööpuudusega piirkonnaks, sarnanedes Itaalia Mezzogiornoga, mis on Itaaliat kümneid aastaid rahast tühjaks pumbanud. Peale selle keelab Euroopa konstitutsiooni kavand teistest ELi riikidest tulnud immigrantide diskrimineerimise sotsiaaltoetuste osas. Kui see säte heaks kiidetakse, on meil Euroopas peatselt kakskümmend Mezzogiornot.

Ettepanekud ? maksumäärade ja sotsiaaltoetuste reguleerimine ? on tehnilised ja neil ei pruugi olla olulist mõju inimeste käitumisele. Pikemas perspektiivis tuleb luua stiimulite süsteem, et muuta inimeste ootusi majandusliku edu suhtes ja suurendada väljavaateid ?õppida tegutsemise kaudu?. Noored inimesed mõistavad oma kogemustest paremini, et vastutuse võtmine oma elu majandusliku külje eest tasub end ära, et tõsine töö ja lühiajalised riskid on sageli targad ja rahuldustpakkuvad. Kui selline meelsus juurdub, järgneb sellele dünaamiline majanduskasv.

Robert J. Shilleri viimati ilmunud raamat on ?The New Financial Order: Risk in the 21st Century?, Princeton, 2003.

© Project Syndicate

Hetkel kuum