Aare Kirna • 23. november 2003 kell 22:00

Ühiskondliku leppe majandusprogrammi kujundasid hirmud

Nii näiteks ei suudetud leida konsensust maksupoliitikat ning avaliku sektori kulude kokkuhoidu käsitlevate punktide osas. Kartus huvigruppide konflikti ees ei lülitanud leppesse tehniliste infrastruktuuride moderniseerimist ja vastavate teenuste hinnatõusu kontrolli all hoidmist käsitlevaid punkte. Üldsõnalisemal kujul jäid sisse punktid kõrgema lisandväärtusega ekspordi ning innovatsiooni soodustamise, aktiivse tööturupoliitika ning välismaal Eesti majanduspoliitiliste huvide tugevdamise ja infrastruktuuri monopolide hinnatõusu kontrollimise kohta. Ehkki lisandunud hüüdlausete tõttu muutus ühiskondliku leppe majandusblokk pigem heade soovide loeteluks, on tähtis asjaolu, et rida majandusarengut käsitlevaid punkte ei ole mitte deklaratiivsed, nagu neid on esitatud nii Euroopa Liidule kui ka teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele, vaid arusaamine kõrgema lisandväärtuse poole suundumisega kaasnevatest vajadustest.

Ühiskond võib siirduda intensiivse arengu teele kas pärast kriisi nagu Soome, areneda stabiilselt ja eesmärgipäraselt nagu Singapur või leiab nagu Iirimaa, et kriisi tuleks ennetada. Hirm kriisi ees oli üks ühiskondliku leppe koostamise peamisi tõukejõude, kuid Eesti puhul polnud oodatav kriis mitte majanduslik, vaid demograafiline. Ka olemasoleval kujul näitab lepe selget suundumist kõrgema lisandväärtuse poole.

Öeldakse, et parem pool muna kui tühi koor. Ütleksin ühiskondliku leppe majandusploki kohta, et selle koostamise käigus natuke üle poole muna jäi alles.

Hetkel kuum