Prügi kuulub rahvale!

Et tegu on üleüldise loodusseadusega, polegi nii lihtne otsustada, kelle oma on prügi. Tavaliselt kaldub inimene silmas pidama vaid olmeprügi, seda prahti ja rämpsu, mis iga päev kusagile elupaigast võimalikult kaugemale sokutada tuleb. Meie esivanemail oli asi lihtsam. Et elati hajusamalt, ei kasutatud nii palju kunstlikke pakendeid, siis oli ka prügikultuur teistsugune. Mis sai, see künti maa sisse. Mis sai, see põletati ära. Millest nii lahti ei saadud, visati kusagile tare taha lepikusse, äkki lä-heb veel tarvis. Vahel läks ka. Nõnda kerkis sajanditega mõne talu taha õige kõrge prügimägi. Prügihulga kasvades hakati seda ühistesse hunnikutesse vedama. Sellise prügikultuuri mäe otsas elame üht otsa pidi tänaseni. Nii aga edasi ei saa. Ses pole süüdi niivõrd EL, kui meie ühiskonna suundumus üha suurendada ühepäevaliblikate osakaalu toodetes. Pole parata, prügindust tuleb veelgi tsentraliseerida.

Siin ongi üks näilik vastuolu meie sinisilmsele vabadus- ja demokraatiamaailmale. Prügist ei saa vabaks keegi. Marx ütleks, et prügimägi ? see on tunnetatud pa-ratamatus. Sundprügindus ei ole ahistamine, vaid inimese vabastamine riigi poolt tema enda toodetud rämpsust.

Kultuurist oleneb ka, kas peetakse heaks või halvaks, kui jäätmeid tekib vähe. Võiks tunduda, et mida vähem prügi, seda parem. Kuid prügiveofirma jaoks võib see olla halb. Ja prügila omanikugi jaoks pole see hea. Siin on ühel nõul ka kauba müüja, kes punnitab, mis jaksab, et oma tootekest vägevasse kesta rüütada. Kestaks on reklaam, pakend ja võimalikult lühike kasutusaeg, mis varjatakse välise sära paistesse. Üleskutse on selge ? ostke värsket prügi!

Siin ongi üks koht, kus nähtub, kas riiki on, või seda pole mitte. Esiteks ? suhtumine prügitekitajatesse. On uskumatu, et siiani vaieldakse mõnel pool Eestis, kas ikka näiteks majaomanikul peaks olema kohustuslik leping mõne prügivedajaga. Eks ole uskumatu seegi, et praegu ei maksa üks tühi taara õieti mitte midagi. Plaanitav pandisüsteemgi tundub olevat üsna nõrguke, kui võrrelda seda Põhjamaades toimivaga.

Prügi kuulub rahvale. Ja seepärast peab sellesse suhtuma nii, nagu suhtutakse loodusvaradessegi. Et kes kasutab, see maksab. Prügi puhul on kasutamine selle tekitamine, mõneti äraspidine valem, mis ajabki rehkendjad segadusse. Prügi on miinusmärgiga põlevkivi, ja nii seda võtta tulebki.

Põlevkivi pole siin toodud näiteks ilmaaegu. Eesti jäätmetest kuhjub prügimägedele kodanike kodude kaudu tühine osa, umbes 4% ehk 400 kilo aastas nina peale. Umbes, sest olmeprügi kipub laiali laotuma ka ametlike kanalite kõrval. Vähemalt neli viiendikku jäätmetest toodab põlevkivindus. On käimas poolkoksimägede ja tuhaväljade sulgemise projektid, mis maksavad, nii et vähe pole ? need pole Tallinna europrügilad! Et prügi kuulub rahvale, siis maksabki rahvas selle ?sulgemise? ja ?taasavamise? rõõmsalt elektri hinna kaudu kinni, sest muud pole parata.

Kultuuri kontekstis on prügi sorteerimine inimese jaoks justkui indulgentsi ostmine looduse saastamise eest. Nõnda see Euroopas juhtumas ongi. Istub kenal laupäeva hommikul viinlane autosse, sõidab mõne suurpoe juurde, tõstab välja prahi, jaotab selle nelja-viide tünni ja on õnnelik ? justkui oleks midagi looduse heaks tehtud. Sest prügimäe otsast paistab riik. Või õigemini, riigi see pale, mis peegeldab suhtumist kodaniku ja looduse vahekorda.

Autor: Tiit Kändler