Heidi Vihma • 11. detsember 2003 kell 22:00

Pika Jala restoran ja Prantsuse köök

Dijoni, Burgundia, Pariisi ja Lorraine?i päritolu või mõjutustega road ergutavad fantaasiat ja ajavad meeled ärevile. Ärevil paistis olevat ka ettekandja, kes ühe tellitud supi asemel kaks tõi. Sest polnud midagi, teine viidi kööki tagasi ja suitsujuustusupp krutoonidega oli väga-väga hea.

Edasi nii hästi ei läinud: kuigi mu kaaslane teadis oma maitse-eelistusi täpselt ja tellis keskmise küpsusastmega pardirinna, praeti see läbiküpseks ja veel natuke pealegi. Ja lubatud ingverimaitsestus kas puudus või oli see liiga õrn, et tunda anda. Minu Burgundia vasikaeskalopp oli aga täielik pettumus: kaks suurt maitsestamata lihatükki hiiglasliku friikartulihunniku otsas. Suurem osa kartulitest jäi söömata, need tegid suule haiget ? nii teravad ja kuivad olid. Ja leebe sousti nimetamine rokfoorikastmeks oli sulaselge liialdus. Et köögis nii hästi ei lähe, kui menüüd koostades kavandati, oli meile selleks ajaks juba selge. Nii et ?okolaadivahu põhjast leitud terakesed ? tõenäoselt sulamata želatiin ?ei pannud enam imestama. Tegelikult ei olnud ju toidul viga midagi, kui poleks pünii kangesti prantsuspäne olla. Tavalises eestimaises restoranis sellise toidu üegi vä ei viriseks. Aga et siin on latt vabatahtlikult kõle aetud, on ka ootused suuremad. Tsitaat kodulehekü: ? toidule pole tehtud mingeid jälandmisi ?siin on esindatud Prantsuse talupojakökogu oma hiilguses. Suured, rikkalikud ja kaunid söd on valmistatud prantsuse parimaid toidutegemistraditsioone jäides, üitseharmoonia jäneb teisele ja võlik, et alles Pika Jala restoranis avastad tõmiks just kastmed teevad koka kuningaks.?Kinnitan ?jutt maitseharmooniatest ja parimatest prantsuse traditsioonidest on tugevasti liialdatud. Aga kuna restoranil on ka terrass ja kohv oli vä hea ning veinivalik samuti, siis tass kohvi võlaas veini oleks kindlasti hea põs Toompeale ronida, vämalt soojal ajal.

Hetkel kuum