Gea Velthut-Sokka • 21. detsember 2003 kell 22:00

Nime poolest riigihange, tegelikult töö omadele

Tallinna linn ehitab palju. Projekti ?5000 eluaset Tallinnasse? raames on kavas ehitada 400 eluaset aastas, lisaks tuleb püsti panna mitmeid kultuuri-, kunsti- ja sotsiaalobjekte, kokku sadade miljonite eest. Linna tellitavad tööd on oluliseks osaks nii mõnegi ehitusfirma käibes.

Kui suuremad ja reklaamitumad objektid on avalikkuse tähelepanu all ning ajakirjanikud, poliitikud ja konkurendid veavad hankedokumentides näpuga järge, siis pisematele ehitistele ei pööra keegi eriti tähelepanu. Pisemad ehitused on need, mille maksumus jääb alla kahe miljoni krooni ning nende kohta Raepress tavaliselt pressiteateid laiali ei saada.

Nimelt lubab seadus sellisel juhul korraldada väljakuulutamiseta eelläbirääkimistega ehk sisuliselt suunatud riigihanke, kuhu hanke korraldaja ? ehk meie näite puhul Tallinna linn ? võib osalema kutsuda keda tahes. Kasvõi ainult ühe firma. Miks just selle või teise firma, seda linn põhjendama ei pea. Ja just selliste hangete arv on aasta-aastalt kasvanud.

Seda seadusesätet kasutavad mõnuga riigiasutused ja kohalikud omavalitsused üle Eesti. Tänavu korraldati Eestis ehitustööde tellimiseks kokku 1097 hanget, neist üle poole ehk 685 olid suunatud. Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti sel aastal läbiviidud 24 ehitushankest olid sellised tervelt 22. Kas me saame siin rääkida läbipaistvusest ja ausast konkursist, kui konkursil osaleb vaid üks firma ja seegi korraldaja enda valitud? Mille alusel valitud, see ei huvita kedagi.

Võib-olla meie avalik sektor ehitabki pisikesi majakesi ja remondib niivõrd odavate vahenditega, et hinnad jäävad alla kahe miljoni piiri? Või on konkursil osalevad firmad nii ennastohverdavad, et on maksumaksja rahakoti säästmiseks valmis ehitama omahinnaga või lausa kahjudega? Naerukoht.

Olgu. Siin on tegemist 2001. aastast kehtiva Riigihangete seadusega lubatud käitumisega. Enne seda pidi hanke korraldaja asja vähemalt järelevalveametiga kooskõlastama, nüüd pole sedagi nõuet. Aga kõik on seaduslik ning midagi ette heita ei saa, sellise võimaluse on seadusloojad ise andnud.

Palju enam tekitab küsimusi Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti tegevus ? jagas suured hanked väikesteks osadeks. Nii sai 25miljonilisest Iru hooldekodu remondist 16 väikest eraldi tööd. Eraldi hanked korraldas ameti juht Vahur Keldrima maja esimese ja teise korruse, köögi ja abiruumide remondile. Ja lausa imelisel kombel on konkursil osalema kutsutud firmad osanud teha pakkumisi küll 1,98 miljonile ja 1,8 miljonile kroonile. Napilt-napilt jääb maagilisest kahest miljonist puudu ja jälle ei pea millestki kellelegi aru andma. Konkursile kutsutute nimed korduvad ? miljonite eest saab tööd firma, kes täiesti juhuslikult on osalenud Keldrima 15aastase poja nimel oleva maja ehitustöödes.

Sama lugu on Paljassaare varjupaigaga ? kuigi nii projekt kui ehitusluba näevad kohe ette kahekorruselist hoonet, korraldab Keldrima hanked korruste kaupa eraldi. Ühe maksumus 1,9, teise 0,8 miljonit. Kas kõrvaltvaataja peaks uskuma, et olematu käibega R.T.S Grupp kutsuti konkursil ainsana osalema oma suurepäraste kogemuste tõttu ja selle omaniku keskerakondlik taust ei ole üldsegi oluline?

Eraldi võttes ei oleks need juhtumid ehk nii suurt tähelepanu väärinud, sest otsest korruptsiooni pole Äripäeval võimalik tõestada. Kui ühe kõrge ametniku tegemistes on aga juba kaks kahtlustäratavat tehingut, on avalikkusel õigus küsida: mis on selle taga?

Kolmapäeval algatas riigiprokuratuur sotsiaal- ja tervishoiuameti riigihangete uurimiseks kriminaalasja. Kas nad ka süüdistuseni jõuavad, on raske öelda. Kui, siis ehk ametiseisundi kuritarvitamise osas. Riigihangete seadust rikutud ei ole, sest kuigi seadus ei luba hanke objekti osadeks jaotada, pole kusagil sõnastatud, mis see tervik tegelikult on. Aukudega seadus on kolm aastat lasknud ametnikel maksumaksja raha eest tööd anda sõpradele, sugulastele ja erakonnakaaslastele.

Kuigi 1. jaanuarist hakkab kehtima muudetud riigihanke seadus, ei lähe ametnike võimalused töid omadele anda väiksemaks. Seadus tõstab ehituslike objektide riigihanke korraldamise nõude seniselt 500 000 kroonilt kahele miljonile ning ei pane endiselt üheselt paika hanke tervikliku objekti mõistet.

Riigihanke kui avaliku ja läbipaistva protsessi idee on naeruväärselt läbi kukkunud. Omadele sahkerdamine ja ?käsi peseb kätt? metoodika on seaduse varjus lihtsam kui kunagi varem.

Hetkel kuum