Estiko on väikeaktsionäridele raske valik

Estiko eelkäija oli 1922. a asutatud A. Laretei kammivabrik, hilisem kammivabrik ?Estico?. 1970. aastatel sai kammivabrikust ligi 800 töötajaga Tartu Plastmasside Katsetehas. Turumajandusele üleminek, erastamine ning akstsiaseltsiks muutmine olid valulised, mis kajastusid ka aktsia hinnas.

Alustanud 1996. a 25 kr tasemest ning lähenenud 1997. a algul 60 kr piirimaile, langes 10kroonise nominaaliga lihtaktsia (E-aktsia) hind 2000 a. suveks isegi alla 5,5 kr taset, osaliselt muidugi fondiemissioonide tõttu. Olla tol ajal firma aktsionär tähendas riskimist kõigest ilmajäämisega.

Aktsiate kontrollpaki koondumine ärimees Neinar Selile kuuluva ASi Rondam kätte tegi lõpu peremehetunde puudumisele. Alustati ettevõtte restruk-tureerimist, suund võeti kahele tegevusalale ? pakkematerjali tootmisele ja kinnisvaraarendusele. Tehti suuri investeeringuid tootmise kaasajastamiseks. Kuid positiivsed tulemused olid visad saabuma. Seetõttu aktsia hind kõikus kogu 2002 . a jooksul 7,5?9 kr vahel. Omandanud 69,8% aktsiatest, oli AS Rondam kohustatud tegema ülejäänud aktsionäridele ostupakkumise. See tehtigi hinnaga 8,5 kr, mis võimaldas suurendada suuromaniku osaluse 86,5%-ni. Siiski üle 190 väikeinvestori säilitasid oma osaluse.

2003 a. keskpaigaks hakkasid kapitalimahutused tootmisse kandma vilja, kahjum asendus kasumlikkusega. Suuromanik ja juhtkond eesotsas Ellen Tohveriga jõudsid veendumusele edu jätkumises. Silmapiirile kerkis perspektiiv kasumi jaotamisest: kas reinvesteerimisest või dividendidest. Pigem viimasest, kuna kogu kasumi saab suuromanik paigutada tootmise laiendamisse niigi. Ja siin ei saa olla kaksipidi mõistmist ? dividendi jagamine ülejäänud aktsionäridega ei vasta kapitali edasise tsentraliseerumise vajadusele ning suuromaniku huvidele. Aasta lõpul läks omanikul kiireks. Varsti jõuab avalikkuse ette aastaaruanne, mis nähtavasti kajastab konkreetsetes numbrites edu jätkumist ning toob kaasa aktsiate tõusu börsil.

Detsembris teavitati Estiko juhtkonna taotlusest börsilt lahkuda, väikeaktsionäridele tehti uus ostupakkumine, seekord mitte enam sundkorras, hinnaga 13,40 kr. See hind on kehtivate reeglite järgi igati õigustatud, väljendades viimase 6 kuu keskmist hinnataset börsil. Väikeaktsionärid, kes olid ostnud aktsiad 8,5 krooniga, või loobunud rasketel aegadel müümast selle hinna eest, võidavad 4,9 kr aktsialt: tulusus on soliidne ? ligi 58%.

Kas ei kannata ostupakkumisega suuromanik? Ettevõttel oli 2003. a 9 kuu järel omakapitali (maksuvõlg maha arvatud) 107,6 mln kr, aktsiaid aga on 5978,1 tuhat tk. Ühe aktsia kohta on firmal vara 18 kr. Ostes aktsia välja 13,4 kr eest, omandab Rondam igalt aktsialt 4,6 kr, kõigi väljaostetavate 370 000 aktsia pealt aga ligi 1,7 mln kr. See on küllaldane ning nähtavasti ka õiglane hüvitus ärimehele, kellele ettevõtlus on närvesööv risk.

Kui Estiko saavutab aasta-kahega normaalse kasumlikkuse, kerkiks aktsia hind börsil. Sel juhul läheks ostupakkumine väikeaktsionäridele juba väga kalliks. Väärib tunnustamist ostupakkumise ajastatus ? veel enne 2003. a aastaaruande avalikustamist.

Estiko suuromanik ja juhtkond väärivad siiski kõrget tunnustust ärieetika tavadest kinnipidamise eest ainult juhul, kui nad ei hakka kimbutama neid väikeaktsionäre, ettevõtte patrioote, kes, eirates soodsat ostupakkumist, otsustavad jääda Estiko aktsionärideks. Isegi juhul, kui ettevõte lahkub börsilt ning aktsionäride käekäik jääb avalikkuse tähelepanu alt välja.

Autor: Kaupo Kumm