Eesti asub veevaru säästlikult majandama

Veemajanduskava peab andma majanduslikult põhjendatud hinnangu põhja- ja pinnavee kasutamisele Suur-Tallinna piirkonnas ning muutub oluliseks dokumendiks, millest lähtudes on võimalik planeerida ka tööstusettevõtete regionaalset paigutust.

Veemajanduskavade koostamine algab reeglina pinnaveekogude ja põhjavee seisundi hindamisest. Peipsi piirkonna jõgede nii keemilist (st veekvaliteeti) kui ökoloogilist (liigirikkust ja isendite arvukust) seisundit võib üldiselt lugeda heaks. Kõige halvemas seisus on Kohtla jõgi ja Pühajõgi (põlevkivikeemia) ning Selja jõgi (Rakvere ja Haljala heitvesi). Veekvaliteet ei ole hea ka Emajões allpool Tartu linna.

Loodetavasti paraneb olukord pärast seda, kui 2004. aasta jooksul juhitakse kõik linna reoveed valmiva tunnelkollektori kaudu reoveepuhastisse, seniajani lasti umbes ¼ linna reovetest puhastamata otse Emajõkke. Lisaks kõigi reovete puhastamisele peab paranema ka puhastite tõhusus eelkõige fosfori- ja lämmastikuärastuse osas. Võhandu jõel on kesk- ja alamjooksul probleeme Võru linnast suudmeni.

Veekvaliteet jätab soovida ka jõelõikudes, mis jäävad allapoole Kadrina (Loobu jõgi), Puurmani (Kaave jõgi), Petseri (Piusa jõgi), Elva (Kavilda jõgi) ja Viru-Nigula (Padajõgi) asulaid ning Ilmatsalu kalakasvatuste (Ilmatsalu jõgi) heitveelaske.

Jõgi on liigirikas ja kalarohke vaid siis, kui seal leidub mitmekesiseid elupaiku. Sirgeksaetud kanal on elustikuvaene ka puhta vee korral ning jõgede paisude abil lõikudeks jagamine takistab kalade sesoonseid ja kudemisrändeid. Kaladel on eluks vaja nii kärestikke, üleujutatavaid jõelamme ning vanajõgesid kudemiseks kui ka sügavaid ja rahuliku vooluga kohti talvitumiseks. Kala peab saama piki jõge vabalt liikuda.

Kalateadlaste väitel ei takista paljude jõgede kalastiku hea seisundi saavutamist tänapäeval mitte niivõrd veekvaliteet kui just hüdroelektrijaamade ja vanade vesiveskite ning uute veehoidlate paisud. Paisu läbimurdmise tagajärjel vallapääsenud setted võivad mudaga katta allpool asuvad kruusase põhjaga lõhilaste koelmud. Nii juhtus näiteks Kunda jões, kus Kunda HEJ paisu allalaskmise tagajärjel kahjustati lõhekoelmut.

Järvede kehvema seisundi peamine põhjus on punktreostusallikad (asulate ja farmide reoveed) ja põllumajanduse kõrgaegadest pärit hajureostus. Mõnedele järvedele on saatuslikuks saanud veetaseme alandamine. Kui reostusallika likvideerimise järel paraneb jõgede seisund aja jooksul iseenesest, siis järvede kui reostust akumuleerivate veekogude seisundi parandamine nõuab tavaliselt juba inimese sekkumist.

Peipsi järve suurim probleem on kahtlemata ülemäärane toitainete koormus. Peamine toitainete koormus pärineb kahest jõest: Emajõgi (Eesti) ja Velikaja jõgi (Venemaa). Peipsi järve Venemaale jäävalt valgalalt pärineb 2/3 toitainete koormusest, millest peamise osa annab Velikaja jõgi (85%). Seega eeldab Peipsi järve hea seisundi tagamine Eesti ja Venemaa vahelist koostööd järve vesikonnast tuleneva reostuse vähendamisel.

Hüdrokeemiliste ja fütoplanktoni näitajate järgi võib Peipsi järve ökoloogilist seisundit hinnata keskmiseks. Suurtaimede ja kalade järgi on järve seisund hea ja keskmise piiril. Zooplanktoni ja põhjaloomastiku olemasolu ja seisund näitavad head ökoloogilist seisundit.

Aastast 1997 on toimunud Peipsi järve seisundi pidev ja isegi järk-järgult kiirenev halvenemine, mille tulemusena on järv 2002. aastaks jõudnud jälle n-ö halba kvaliteediklassi.

Lõplikku vastust ei ole veel ka küsimusele, kas seisundi halvenemine on tingitud eelkõige klimaatilistest teguritest, millele aitavad kaasa aastate jooksul järves akumuleerunud fosforikogused.

Autor: Ain Lääne