Päästame maailma, mis ei üritagi säästa

Võiks arvata, et seoses viimaste aastakümnete sündimuse vähenemisega rikastes riikides peaks rohkem säästa olema kerge. Vähem lapsi tähendab vähem kulutusi ja seda, et täiskasvanud saavad lisatulu teenimiseks kauem töötada. Säästmine ikkagi väheneb. Inimesed ei otsusta sääste suurendada tulevasi vajadusi kalkuleerides. Otsus mitte kulutada ja säästa tuleneb palju vahetumatest muredest ja vaadelda tuleb neid muresid põhjustavaid majanduslikke faktoreid, mis on paljudele riikidele ühised.

Maailmapanga 2000. a uuring säästude määra kohta 150 riigis jõudis tulemusele, et erinevusi rahvaste säästumäärades selgitavad suures osas mõned põhilised majandusfaktorid, viitamata millegagi kultuurierinevustele. Üllatavalt leiti, et säästude määrad kalduvad olema kõrged suure inflatsiooni puhul ja väikesed inflatsiooni vähenedes. Kuna inflatsioon on paljudes riikides viimase 20 aasta jooksul vähenenud, võib see selgitada ka säästude määra vähenemist.

Uuringu autorid arvasid, et inflatsioon soodustab säästmist, kuna see loob ebakindluse õhkkonna. Kõrge inflatsiooni puhul teevad inimesed järelduse, et majandus on ebastabiilne ja nad peaks ilmselt püksirihma pingutama. Seega toimib inflatsioon kui meeldetuletus säästmiseks. Samas on vanadus enamike inimeste jaoks liiga kaugel, et sellele mõelda.

Sel, et varasem kõrge inflatsioon säästma õhutas, on ka teine põhjus: kõrged intressimäärad, mis kiire hinnatõusuga kipuvad kaasas käima. Laenajaid võidi sundida rohkem ?säästma? kõrgemaid hüpoteegi intresse makstes. USAs oli 1980. a isiklike säästude määr 11%, inflatsioonitase 12% ja 30aastane püsiva intressimääraga eluasemehüpoteek rohkem kui 15%.

Kujutlege, et te ostate maja, mille hinnaks on teie kolme aasta sissetulek, ja maksate 45% sissetulekust ainult hüpoteegimakseteks. USAs sundis see 1980. a efektiivselt mõnesid leibkondi tarbimiskulusid järsult vähendama, aidates kaasa tollasele kõrgele säästutasemele. Kui inflatsioon vähenes, refinantseerisid inimesed hüpoteeke, hingasid kergendatult ja hakkasid rohkem kulutama.

Teisalt - mida lihtsam on eluasemehüpoteeki saada ja mida madalam on laenuandja nõutav sissemakse, seda vähem on noortel inimestel vaja säästa, et oma esimest maja osta. Krediitkaartide arvu ja tarbijakrediidi suurenemisel on olnud samasugune üldine mõju.

Lõpuks peegeldab säästude vähenemine kogu maailmas viimase 20 aasta suurt kasvu aktsia- ja kinnisvaraturgudel. Kasvu põhjused on vaieldavad, kuid see tundub peegeldavat optimistlikku suhtumist tulevikku. Me hindame oma varasid rohkem, kuna kujutleme, et nende järele on tulevikus suur nõudmine. Varade hinna tõus järgib seda psühholoogiat. Suuremale osale inimestest tunduvad vanaduskriisi mured kauged. Tõusvad elamute või aktsiahinnad maaklerite ametlikes teadaannetes või ajalehtedes paistavad konkreetsetena. Inimesed tunnevad ennast rikkamana ja säästavad vähem.

Selline väärtuse suurenemine loob aga mulje, et meie viimase kümnendi vähesel säästmisel ei ole tõsiseid tagajärgi. Arvame, et saame rikkamaks isegi siis, kui säästame vähem. Kuna aga teoreetilised hinnad määratakse lõpuks ikkagi psühholoogiliselt, võivad need samal põhjusel ka alaneda. Kui me ei arvesta langevate säästumäärade ja väheneva sündimuse kombinatsiooniga, võib palju enam inimesi oma pensionipõlve veeta vaesemana, kui kunagi kujutleda oskasime.

Robert J. Shiller on Yale?i ülikooli majandusprofessor, raamatute ?Irrational Exuberance? and ?The New Financial Order: Risk in the 21st Century? autor.

© Project Syndicate, veebruar 2004.