Kes kaitseb töötajaid?

Ei oleks uskunud, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna taassünd (analoogne erakond oli Eestis 1990. aastate alguses olemas) sellise tormi ja pahameel esile kutsub. Ju siis kardetakse, et midagi, mis on nii armas, hakatakse muutma. Halenaljaks on 17. veebruari Äripäevas Hannes Astoki nutulaul, kes lausa nõukogude võimu ja kommunismiehitamisega hirmutab.

Olen nõus, et Eesti on viimase tosina aastaga teinud läbi suure arengu, aga selleks ju iseseisvus taastati. Aga ma ei ole mingil juhul valmis panema kaalukausile miljonit mobiiltelefoni ja eurolauluvõitu ja teiselt poolt kümneid tuhandeid vaesuses elavaid peresid, pea sadat tuhandet töötut. See hea, mis meil kahtlemata on, on valdavalt saadud siiani olematu palgapoliitika ja lihtsate tööinimeste arvel. Ja midagi ei ole vaja kelleltki ära võtta, vaid nendele, kelle arvel elatud, tuleb hakata andma täna suurem osa meie majanduskasvust kui eile.

Sinisilmne jutt, et meie ettevõtjatele on oluline motivatsiooniosa töötingimused ning kasumit ollakse valmis lahkelt jagama, näitab autori täielikku võhiklikkust meie ettevõtlusmaastiku tundmisel. Riikliku lepitajana näen, et enamus vaidlusi seondub sellega, et ei taheta maksta väikeselegi palgale lisa või ei taheta töötajatega elementaarsetest asjadest rääkida, neid ettevõtte plaanidesse kaasata.

Madal palk ja väike turvatunne viib selleni, et head tegijad lahkuvad Eestist ja paljud loobuvad töötamast, kuna see ei tasu end ära. Ja lahendus on just selles, mida Astoki-sugused kardavad: ettevõtte demokraatias, üleriigilistes palgalepetes ja sisulises, kahepoolses sotsiaaldialoogis.

Täie vastutustundega võin väita, et kui ei oleks ametiühinguid, siis puuduks dialoog töötajate ja tööandja vahel sootuks. 11 aastat kolmepoolset sotsiaaldialoogi on näidanud, et ilma surveta ei saavuta midagi. Et ta võiks ka räigem olla, näitavad ilmekalt valitsuse ja TALO vahelised lõputud palgaläbirääkimised ja tervishoiutöötajate pea viis aastat kestnud läbirääkimised tagasihoidliku alampalga küsimustes.

Kõrvalpõikena võib tuua näiteid just tänasest Suurbritanniast, kus algas avalike teenistujate viimase 13 aasta suurim streik. Mitte selleks, et kommunismi hakata ehitama ja maad elektrifitseerima, vaid ikka selleks, et tavalised avalikud teenistujad saaksid osa hüvedest, mida riigi areng ja majanduse kasv peaksid nendele võimaldama. Olen kordi kuulnud meie ?euroreisijad? vihaselt kurtmas, kui Prantsusmaa transporditöötajad streigivad, et tänu vastikutele ametiühingutele jäi nendel jõudmata tähtsale euroüritusele. Et kümned tuhanded lihtsad töölised võitlevad sõna otseses mõttes oma leivatüki eest, neid ei huvita.

Mis puudutab aga Pühajärve puhkekodu, mille suuraktsionär on EAKL ja mille parendamisse on EAKL paigutanud miljoneid kroone, siis on kindlasti selle suurepärase puhke- ja taastusravikeskuse mõnusid nautinud nii kolumni autor kui paljud teised tartlased.

Räämas Kungla hotellist on saanud suurepäraselt renoveeritud Park Hotell, mis tänu tasakaalus ja partnereid austava lepingu alusel annab olulise täienduse EAKLi igapäevase töö korraldamisse. Tõesti, endine aü maja Tallinna kesklinnas, kus rentnik ei ole suutnud täna veel oma kohustusi täita, saab uue kuue kindlasti käesoleval aastal.

Astoki väljendid aü-liikumise kohta kui poliitilise karjääri toetaja ning klassiviha õhutaja on aga nukker. Palgapoliitika edendamine ei ole klassiviha õhutamine. Võimalus on olnud kõigil, teinud on väga vähesed. Ja see, kui ametiühingutest kasvavad välja oma ala tõsised tegijad, kel süda õiges kohas ja kui neist saavad saadikud, linnapead, ministrid, seda parem töötajatele.

Nüüd esindajatest ettevõtte nõukogudesse. Ei saa aru, miks kardetakse töötajaid - ettevõtete väärtuslikumat osa - mitte ei saa aru. Kas tubli, aateline töötaja, ettevõttele pühendunu, ei anna nõukogu töös rohkem käegakatsutavat tulu, kui nõukogu töös osalevad, tihti antud ettevõttest väga kaugel seisvad isikud, kes ei tea ettevõtte siseelust ega arvatavasti ei tahagi teada, ei ööd ega mütsi, nagu öeldakse.

Minu sügava veendumuse kohaselt areneb ühiskond tasakaalukalt, kui liberaaldemokraatia kõrval on ka sotsiaaldemokraatial eluõigus.

Autor: Raivo Paavo