Logistikakuludes moodustab suurima osa transpordikulu

Logistika viimastest numbritest sai lugeda, et logistikakulusid tuleb vaadelda tervikuna. Ülevaate saamiseks on äärmiselt oluline teada, kuidas kujunevad logistikakulud üksikute logistikavaldkondade lõikes. Üldreeglina eristatakse logistikakuluna viit kululiiki:

- laokulu;- transpordikulu;- käibekapitali ehk varude hoidmisest tulenev kulu;- klienditeeninduse kulu;- halduskulu.

Graafikus (lk 21) toodud numbrid pärinevad erinevatest Lääne-Euroopas läbi viidud uuringutest ning ei pruugi Eestis üksüheselt kehtida, kuid ka suured erinevused Eesti ettevõtetega pole kuigi tõenäolised.

Transpordi- ja laokulude juures saab eristada investeerimise ja opereerimisega seotud kulusid ning tööjõukulusid. Lao või autopargi omandamine eeldab mõistagi investeeringuid. Laenu- ja liisinguteenuste arenedes eelistab üha enam ettevõtteid mitte teha kogu investeeringut korraga, vaid tasuda pangale või liisingufirmale regulaarseid makseid. Kindlasti tuleb arvesse võtta veokite amortisatsioon, mis mõne uuringu järgi moodustab üle viiendiku transpordikuludest.

Opereerimisega seotud kulud hõlmavad kulusid, mis on seotud lao või autopargi igapäevase tööga: kütte-, elektri­, kütuse-, kindlustus-, remondi-, parkimis- ja hoolduskulud, teemaksud ja muu.

Tööjõukulude hulka loetakse logistikapersonali palgakulud, maksud (sotsiaal- ja töötuskindlustus), aga ka lähetuskulud ? välismaale sõitvate juhtide puhul on need reeglina suuremad kui palgakulud ?, puhkusekompensatsioon, ületunnitöö tasustamine jms. Tööjõukulude arvestamisel mängib olulist rolli ettevõtte töökorraldus ja töölepingute sisu, näiteks kas õhtul või öösel töötamise eest on ette nähtud lisatasu või mitte.

Transpordi- ja laoteenuste kogukulu määramisel ei tohi kindlasti unustada ka sisseostetud teenuste kulu. Näiteks kui ettevõte kasutab reeglina oma autoparki, kuid ostab tegevusmahu ajutise kasvu puhul transporditeenust täiendavalt sisse, peab ka sisseostetud teenuse kulu eelarves kajastuma.

Kõige keerulisem tundub esmapilgul varude hoidmisest tulenev tinglik kulu: otseseid rahalisi väljaminekuid nagu näiteks tööjõu- või liisingukulude puhul ettevõte ju siinkohal ei tee. Sellegipoolest võib varude hoidmist käsitleda kapitalikuluna, sest teatud aja jooksul on kaubad logistilises ahelas ja ettevõtte bilansis. Selle aja jooksul on raha niiöelda kinni, see tähendab, et seda ei saa kasutada muuks otstarbeks. Näiteks kui ettevõte saaks raha, mille eest ta need kaubad on ostnud, hoiustada või investeerida, teeniks ta sellelt teatud tulu.

Oletame näiteks, et maaletooja impordib aasta jooksul Eestisse 36 miljoni krooni eest kaupa. See tähendab, et keskmiselt ostab ta 100 000 krooni eest kaupa päevas. Eeldusel, et kaubad seisavad ettevõtte laos 10 päeva enne seda, kui nad edasimüüjateni jõuavad, tuleb ettevõttel finantseerida 1 miljoni krooni väärtuses kauba ?seismist? laos. See võib muu hulgas tähendada vajadust võtta lühiajalist laenu või viivitada oma tarnijatele tasumisega, mis võib tuua kaasa trahvid.

Varude hoidmisest tuleneva tingliku kulu alla paigutatakse ka kaupade mahakandmisest tingitud kulud. Aeg-ajalt juhtub, et osa lattu ostetud kaubast jääb müümata enne selle vananemist. Kõige teravamalt puudutab see toiduainete tootmise ja müügiga tegelevaid ettevõtteid.

Tooted võivad vananeda ka moraalselt: näiteks arvutimüüjad puutuvad kokku sellega, et lattu varutud arvutiosad jäävad müümata, sest tehnoloogia areneb kiiremini, kui ettevõte lattu ostetud tooted jõuab ära müüa.

USA üks suuremaid arvutisüsteemide tootjaid Cisco Systems sattus mõne aasta eest raskustesse osaliselt just seetõttu, et neil polnud midagi peale hakata sadade miljonite dollarite väärtuses toodetega, mis olid moraalselt vananenud.

Varude hoidmisest tulenevate tinglike kulude hulka tuleb arvestada kõik varud: nii need, mis on ettevõttesse ostetud ja ootavad töötlemist, tootmises olevad kaubad kui ka valmistooted, mis on veel ettevõtte bilansis.

Otseselt logistikaga seotud klienditeenindus ja tellimuste sisestamine hõlmab tellimuste vastuvõtmise ja käsitsemisega seotud personali, infotehnoloogia ja muid kulusid.

Kulude hindamiseks ja jaotamiseks pole ühte universaalset valemit. Igal ettevõttel tuleb oma eripäradest lähtuvalt vaadata, kas ülalpool kirjeldatud põhimõtted on otse rakendatavad või tuleb teha teatud kohandusi.

Igasuguse kulude klassifitseerimise eesmärk on ju saavutada parem ülevaade sellest, kuhu ettevõtte raha läheb. Et iga ettevõte on erinev, ei saagi siin anda ühest retsepti kulude jaotuseks. Väikestes ettevõtetes pole näiteks logistikapersonali kulude detailne jaotamine alati võimalik ega otstarbekas.

Selge ülevaade logistika kogukuludest on esimene eeldus selleks, et ettevõte võiks leida võimalusi kulude kärpimiseks. Korraliku ülevaateta kulude vähendamine toob tõenäoliselt kaasa kulude kasvu firma teises üksuses.

Grupp kulusid, mida eelpool ei käsitletud, on n-ö kaotatud müükide kulud. Need on tinglikud kulud, mis tekivad, kui firmal pole kaupa, mida klient soovib. Sel juhul jääb tulu teenimata ehk müük n-ö kaotatakse. Selliste kulude hindamine nõuab ettevõttelt tellimuste registreerimist selliselt, et oleks võimalik näha, millised tellimused jäid õigeaegselt täitmata.

Sageli on vaieldav, kui suur osa ettevõtte halduskuludest on otseselt seotud logistiliste tegevustega. Teatud osa üldkulust peaks igal juhul logistikute eelarves kajastuma.

Ülevaatest on jäetud välja enamik rahvusvahelise logistika aspekte. On ettevõtte otsustada, kas tollikulud loetakse logistikakulude hulka või tuleb need katta näiteks ostuosakonnal. Mainimata jäid ka ekspedeerimisega seotud kulud. q

Autor: Rein Jüriado