Eesti ehitus kubiseb maitselagedusest

Eesti kinnisvara- ja ehitusturg on viimase paari aastaga lapsekingadest välja kasvanud ning elab üle teismelise heitlikku ja isepäist iga. Paraku ? koos titemähkmetega on uute hoonete rajajad kõrvale heitnud vähimagi missioonitunde ja vastutuse ajaloo ees.

Ehitatakse seda, mida tellija fantaasia iganes suudab välja mõelda ja tema kukkur kinni maksta. Ja detailplaneeringud lähevad üksteise järel volikogus läbi. Mõne üle ehk natukene vaieldakse, üht ja teist tuleb veidi kohendada, kuid lõpuks kerkib maja ikka sellisena sinna, kuhu ja kuidas arendaja soovib.

Linna kui terviku sihikindlast ja heaperemehelikust planeerimisest ei saa Tallinnas juttugi olla ? detailplaneeringud koostatakse üksikute kruntide kaupa, paremal juhul hõlmavad need paari-kolme uue maja püstitamist. Kvartalite või näiteks miljööväärtuslike piirkondade kaupa planeerimisest on küll aastaid räägitud, ent jutuks on see jäänudki.

Kuuldavasti on siiski südametunnistusega arhitektid ühinemas, et moodustada ühisrinne ehituses, planeerimises ja arendamises valitseva seadusetuse ja käsi-peseb-kätt suhtumise vastu.

Kokkuvõttes peaks see taanduma võitluseks arendajate tuhvlialuseks muutunud pealinna ametnikkonna vastu. Sest just ametnike öelda peaks olema viimane sõna, kuidas asjad tuleb seada. Arhitektuur on otsekui ajaloo akumulaator, sest ehitistes säilib läbi aastasadade igale ajastule ja ühiskonnakorrale iseloomulik eripära.

Meie lapsed õpivad ajalugu, mille lahutamatu osa on ehituskunst, mis väljendab toonaste valitsejate ambitsioone, vaimuinimeste mõttemaailma ja rahva meelelaadi. Ikka armastame kas kodu- või välismaal ajaloolisi hooneid kaeda ja mõttes vanade aegade ehitusmeistreid ülistada. Kui täna oleme uhked merelt avaneva Tallinna vanalinna tornide kilukarbivaate üle, siis kas viiekümne või saja aasta pärast saavad meie järeltulijad meritsi Eesti pealinna saabudes samavõrra uhkust tunda? Või tuleb pilku peita, et mitte märgata erinevate kaldenurkade ja suvaliste kõrgustega klaasist ja metallist kiiskavaid ehituslikke värde, mille tekitas Tallinna lahe kaldale XXI sajandi alguse kinnisvarabuum ja rahavõim? Kardetavasti võib tulija siis olla õnnega koos, kui mõne pilvelõhkuja vahelt vilksamisi ka Oleviste rohekas-sinine tornikiiver vaatevälja vilksatab.

Valitsevaid väärtushinnanguid utsitab takka uudis, et aasta betoonehitise tiitliga pärjati röögatu 600 m² suurune ja oma 15 miljonit krooni maksnud üheperemaja ? näide massikultuuri, üksikute väljavalitute heaolu ja tarbimisühiskonna propageerimisest. Kuigi on lootust, et uute asjade omandamise buum ajapikku möödub, jäävad täna üleslaotud ehitised aastakümneiks alles.

Praegu on jõutud olukorda, kus Tallinn - küll maitsetult - siiski areneb. Muidugi kui arengut on paslik mõõta majade kõrguse ja luksuslikkusega. Valdav osa ülejäänud Eestist aga käib alla. Mandub, et orjata metropoli küsitava väärtusega õitsengut, sest kogu ressurss voolab niikuinii pealinna. Ei vaevu ju keegi taastama näiteks Mooste mõisat Põlvamaal. Sel võib olla küll ajalooline väärtus, kuid rahas paraku vaid kulude real mõõdetav. Või mis siin rääkida ääremaadest, kui Tallinna südames seisavad, lagunevad ja põlevad Tondi kasarmud aastaid restauraatori kätt oodates. Neil tuleb ilmselt veel omajagu aastaid oodata. Seni, kuni saavad täis ehitatud Russalka, Tallinna reisisadama ja Linnahalli ümbrus, Pirita jõekääru maastikukaitseala ja teised veel vabad rannaribad ja magusad maalapid. Ja ilmselt ei pilguks ka ühegi ehitaja silm, kui temalt tellitaks Tondi kasarmute lammutamine ja paari kaubamaja ja järjekordse veekeskuse rajamine nende asemele.

Et jumala eest keegi kuskil ei mõtleks hommikust tervisesörki teha, rattapedaale tallata või koeraga hullamas käia. Linn steriilseks, elanikud klaaskuubikutesse, kust viivad tunnelid kaubakeskustesse ? säärane näib olevat tänapäeva pealinna ja pealinlase ideaalne elukeskkond.

Arendajate-ehitajate vahel käib võitlus magusamate maatükkide ja soodsamate lepingute pärast. Et olla elu tuiksoonel, et teenida raha, võimalikult palju ja võimalikult ruttu.

Kui voli antaks, ei lammutaks arendajad maha mitte üksnes Linnahalli, vaid ka Niguliste kiriku, et kogu Harju tänava kvartal maitselagedaid kortermaju täis ehitada. Tänast arendajat ei huvita küünevõrdki, mida Tallinna giid nende kortermajade vahel turistide rodu ees seletab. Kui keegi siis veel vaevubki tundmatuseni moonutatud keskaegse vanalinna pärast Eesti reisi ette võtma.