Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Savikunsti võlu
Vaid loetud päevad on avatud äsja kunstiakadeemias magistrikraadi kaitsnud keraamikute tööde näitus.
Asjasse pühendamatud küsivad tahes-tahtmata, seistes Kadri Kivi valgust kumavate paberportselanist ruumiliste objektide ees, et mis materjalist need on tehtud. Noort kunstnikku on inspireerinud see ammu leiutatud, kuid keraamikute seas alles hiljuti avastatud tehnika. Keraamika kõrgtaset demonstreerib Ingrid Allik oma rakutehnikas vormide sarjaga. Rakutehnika on Jaapanis 17. sajandil väljakujunenud madalakuumuskeraamika põletusviis, milles esteetiline efekt on rajatud faktuuri ja värvi juhuslikkusele ning krakleele. Jaapani keraamika ajaloo uurimisega on tegelnud ka Milvi Korela, kes on keskendunud jaapani reljeefsete tuhaglasuuride sobivusele ka toidunõu-glasuurideks.
Matthew Graziano paadid kannavad endas puupõletuse jälgi ? leekide ja tuha koosmõjust tekkinud kordumatuid pindu peab ise nägema.
Väga omapärase vormikeelega ja baariumglasuuridega saavutatud värvikirevate pindadega on Annika Vilippuse lopsakad lihasööjad lilled.
Reeli Haamer, esimene kerafoli ehk lehtportselani kasutaja Eestis, näitab sel väljapanekul valgusobjekte.
?Tegemist on aastatepikkuse süvenenud uurimis- ja loometööga, mida keraamikaosakonna magistrandid on teinud pühendunule omase entusiasmiga,? tõdeb disaini- ja tarbekunstimuuseumi kuraator Airi Ligi.
Autor: Tiina Kolk