Et töö inimesi ei tapaks

Esmaspäevane (10.05) Äripäev kirjeldas mõne firma töötingimusi, mis parimal juhul tuletavad meelde 17.-18. sajandi Euroopa manufaktuure, mitte tänapäevast töökeskkonda. Kahjuks pole tegemist tikutulega otsitud näidetega, selline pilt avaldub väga paljudes Eesti ettevõtetes.

Seetõttu kaotaski Eestis mullu tööõnnetuste tagajärjel elu 32 inimest. Ehkki surmaga lõppenud tööõnnetuste arv on mõne aastaga vähenenud poole võrra, on meil tööõnnetustes hukkunuid 100 000 töötaja kohta siiski kaks korda enam kui Euroopa Liidus keskmiselt.

Aasta-aastalt on kasvanud raskete tagajärgedega tööõnnetuste arv. Vähem kui pooltes (43%) kontrollitud ettevõtetes oli töökohtadel läbi viidud riskianalüüs, mis seaduse kohaselt on tööandja üks tähtsamaid ülesandeid tervisliku töökeskkonna tagamisel.

Tõsine ohusignaal on ka asjaolu, et Eestis registreeritakse ELiga võrreldes tööõnnetusi kuus korda vähem, kuigi arvesse ei võeta füüsilisest isikust ettevõtjate (nt taksojuhid) tööga seotud õnnetusi. See ebaloomulik statistika näitab, et jätkub tööõnnetuste varjamine.

Pöörase kiirusega väheneb diagnoositud kutsehaiguste arv. Sama trendi püsides pole kahtlust, et mõne aasta pärast jõuame tasemele, kus meil ei diagnoosita ühtki uut kutsehaigust. Selle unikaalse ?saavutuse? kordamine jääb kõigile arenenud riikidele üksnes kättesaamatuks unistuseks.

Toodud faktid annavad tunnistust viletsast töökeskkonnast enamikus meie töökohtades. Vaatamata sellele, et iga inimelu on korvamatu, ei väärtusta seda ei tööandja ega riik.

Kuigi tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu kannab otsest kahju ettevõte (töö tegemata, kasum teenimata), pole täna harvad juhtumid, kus tööandja näeb tööõnnetuses pigem kokkuhoiuvõimalust ? haigusraha maksab haigekassa, kulub vähem ettevõtte palgafondi.

Mitme asjaolu tõttu diagnoositakse Eestis kutsehaigusi suurusjärgu võrra vähem kui ELi riikides. Esiteks ei rahasta riik kutsehaiguse diagnoosimi-seks vajalikke uuringuid.

Teiseks pole töövõime kaotusel töötajale tagatud õiglane hüvitis, mistõttu töötajad pigem varjavad oma tervisehädasid, neid kammitseb kartus töökoha kaotuse ees. Riik pole vaevunud lahti mõtestama põhiseaduse sätet, mis ütleb: töötingimused on riigi kontrolli all.

Äripäeva juhtkir-jas pakutud lahendus ? tööinspektorite tihedam kontroll ? jääb väheefektiivseks. Tööandja jaoks on tegu väljast peale pandud kohustusega, mitte sisemise motivatsiooniga.

Tööinspektsioonil omakorda napib raha ja inimesi. Tagajärgedega võitlemise asemel tuleb tööandja asetada olukorda, kus tervisliku töökeskkonna loomine on talle kasulik.

Tee, mis päästaks Eesti töökeskkonna nõiaringist, on teada: luua hästi läbimõeldud süsteem tööõnnetustest ja kutsehaigustest tingitud töövõimekaotuse hüvitamiseks. See tekitaks tööandjas huvi tervislike töötingimuste loomiseks ja töökeskkonna parandamiseks.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse sihtotstarbelist makset peab tasuma tööandja, sest töökeskkond sõltub ainult tema otsustest. Süsteem peab toimima nii, et kindlustusmak-se määramisel võetakse arvesse ettevõttes toimivad riskid. Üldpõhimõte on lihtne ja selge ? väiksemat kindlustusmakset maksab see, kelle ettevõttes on risk madalam ja kelle juures toimub vähem õnnetusi.

Teiste riikide kogemus tõestab, et eraldi kindlustusskeem parandab oluliselt tööõnnetus-te ja kutsehaiguste registreerimist, nende põhjuste selgitamist ja kõrvaldamist.

Seega aitab kindlustus saavutada ühiskonna jaoks väärtuslikke eesmärke ? vähendab tööõnnetuste negatiivseid tagajärgi, toob kannatanud tagasi aktiivsesse töö- ja argiellu, vähendab sotsiaalset tõrjutust, tagab töövõime kaotuse korral palgast sõltuva pensioni.

Autor: Harri Taliga