Töötukassa reservi kasv ei too kaasa hoolimatust

Avalikkuses on korduvalt arutatud töötuskindlustuse otstarbekuse ja kindlustuse reservide suuruse teemal. Kui tavaliselt kerkivad need küsimused üles koos töötuskindlustusmakse määra alandamise teemaga, siis nüüd on lisandu-nud küsimused raha hoidmise ja paigutamise kohta.

Reservide piisavusele annab lõpliku hinnangu üksnes aeg. Töötukassa juhatuse hinnangul peaksid reservid vastu pidama 1998. aasta sarnasele nn Vene kriisile, kui töötute arv kasvas hüppeliselt kahe aastaga 36%. Või 1990ndate alguse Soome majanduskriisile, kus tööpuudus tõusis nelja aasta jooksul 3,4 protsendilt 18,4 protsendile. Lootused, et Eestis on sellisted kriisid välistatud, on äraütlemata naiivsed.

Tõenäoliselt kvalifitseeruks sellise kriisi puhul hüvitise saajaks oluliselt rohkem töötuid kui tänane 25% ja samuti langeks märgatavalt töötuskindlustusmaksete laekumine. Kindlasti ei ole langus majandustsükli see faas, kus majandust oleks mõistlik koormata maksete tõstmisega.

Töötukassa juhatuse liikmena ei ole ma maksemäära langetamise vastu, samas ei arva ka, et tänaste reservide maht on ülepaisutatud ja vajaks kohest laialijagamist.

Kui argumenteeritud arutelud reservide piisava taseme leidmisest on igati teretulnud, siis sama ei saa öelda Kuku raadio saate ?Äripäev eetris? kohta. Ühes aprillikuu saates esitasid Äripäeva ajakirjanikud töötukassa aadressil põhjendamatuid väiteid, nagu ?tõenäoliselt seal reservide üle väga täpset arvestust ei peeta? ja ?kümne küünega rahadest kinni ei hoita?.

Selliste avalduste hoolimatu loopimine majandusajakirjanike poolt on kahetsusväärne ja häbistab iga alusetu tümitamise objektiks langenud institutsiooni väärtust avalikkuse silmis põhjendamatult.

Töötukassa audiitorid firmast Ernst & Young ja praegu kontrolli läbiviiv riigikontrolli audiitor ei ole siiani teinud ühtki märkust, mis viitaks hoolimatule suhtumisele rahasse. Kõik finantsvarad on pankades hoiul ja vahelagedest töötukassa seifides pole põhjust rääkida. Paralleelide tõmbamine Hüvitusfondi juhtidega ja eeldamine, kus on vähegi enam raha, sealt kohe ka midagi vasakule läheb, on pimesi lahmimine. Kas sama liini jätkates võiks kahtlustada ka kõiki investeerimisfondide juhte, kõiki pangatöötajaid ja teisi rahaga kokku puutuvaid inimesi?

Samas saates väideti, et kindlustushüvitiste taotluste ehk koondamiste arv on sel aastal märgatavalt kasvanud, seda eelkõige seetõttu, et ettevõtjad on suutnud üha enam nippe välja mõelda, kuidas raha ?välja petta?.

Hüvitiste taotlused ei ole ainult väljamakseteks kollektiivsete koondamiste korral. Need moodustavad kõigist taotlustest rahaliselt 16%, töötuskindlustushüvitised 61% ja tööandja maksejõuetuse hüvitised 23%. Võrreldes 2003. a nelja kuuga on koondamishüvitised püsinud samal tasemel. Hüvitiste arvu kasv on toimunud töötute igakuiste kindlustushüvitiste 30protsendilise tõusu ja tööandja maksejõuetuse hüvitiste kahekordse kasvu arvel. Viimane sisaldab seni suurimat ASi Scanforest pankroti väljamakset ca 3,3 mln krooni, mis moodustab 19% selle aasta maksejõuetuse väljamaksetest ega pruugi näidata trendi.

Kas kollektiivne koondamine on põhjendatud või mitte, ei ole töötukassa pädevuses, vaid tööinspektsiooni otsustada. Ettepanekuid järelevalve tõhustamiseks on aga ka töötukassa korduvalt teinud.

Tänases Eesti majandussituatsioonis, kus keskmine palk on jätkuvalt madal, paljud pered elavad palgapäevast palgapäevani ja säästmine kasvab laenamisega võrreldes visalt, ei saa loota, et inimestel oleks võimalik koguda piisavalt sääste, et valutult oma reservidest elada üle sunnitud töötuse perioode. Töötuskindlustus on kindlustus, mis aitab inimesel end kindlustada ebameeldivate tulevaste sündmuste vastu, mille tõenäosust ja aega ei suudeta ise prognoosida.

Autor: Ene Õunmaa