Statistika vastuolu inimese põhiõigustega

Eesti statistikud, demograafid ja teadusametnikud on asunud seisukohale, et isikuandmete kaitse seadus ei vasta ELi normidele ja segab statistika ja teadusuuringute tegemist. Selguse huvides olgu toodud direktiivi osa, millele tavatsetakse viidata.

?33) andmeid, mis oma olemuse tõttu võivad rikkuda põhivabadusi või eraelu puutumatust, ei tohiks töödelda ilma andmesubjekti selgesõnalise loata; siiski tuleb selgelt sätestada erandid nimetatud keelust seoses teatavate vajadustega juhul, kui kõnealuseid andmeid töötlevad teatavatel tervishoiuga seotud eesmärkidel isikud, kellel on seadusjärgne kohustus hoida ametisaladust, või kui selle töötlemisega tegelevad oma õiguspärase tegevuse raames ühendused või sihtasutused, kelle töö eesmärk on võimaldada põhivabaduste kasutamist;

34) liikmesriikidel peab olema olema lubatud kalduda kõrvale delikaatsete andmete töötlemise keelust ka siis, kui seda õigustavad olulised üldiste huvidega seotud põhjused sellistes valdkondades nagu tervishoid ja sotsiaalkaitse, teadusuuringud ja riiklik statistika; liikmesriikidel on siiski kohustus pakkuda konkreetseid ja sobivaid tagatisi, et kaitsta üksikisikute põhiõigusi ja eraelu puutmatust.?

Kaldkirjas on see, mis tavaliselt jäetakse enda õigustamise juures mainimata. Loodan siiralt, et statistiliste- ja teadusuuringute tulemusi ei avaldata sama valikuliselt. Täpsustuseks veel, et osundus on võetus direktiivi sissejuhatusest, mis kirjeldab olukorda, mitte ei kehtesta reegleid.

Mingil arusaamatul moel on inimesest saanud statistika ja teadusuuringute objektist subjekt. See on asi, millega statistikud, teadlased ja ametnikud ei olnud Eestis varem kokku puutunud. Selle asemel, kuidas muutunud oludes võimalikult efektiivselt oma tegevust jätkata, kuulutati: ?Kui vanaviisi ei või, siis enam üldse ei tee.?

Vastavalt mitmetele konventsioonidele, millega Eesti on ühinenud, tuleb inimeselt tema isikuandmete kogumiseks ja edastamiseks isikustatud kujul luba küsida. Seejuures on inimesel õigus keelata temaga seotud andmete isikustatud kujul edastamine. Sel juhul võib neid andmeid koguda ja edastada ainult viisil, mis ei võimalda neid seostada konkreetse isikuga. Kõige lihtsam viis selleks Eestis on edastamine ilma nime ja isikukoodita.

Tavaliselt kõlab siinkohal vastuväide: ?Kuidas meil õnnestub kõigi nende inimeste käest nõusolekut küsida?? Need inimesed suhtlevad ametnike ja arstidega, kes tegelikult ongi andmete edastajad ja nõusoleku küsimine ei tohiks raske olla. Ükski statistika- ega teadusametnik ei tule isiklikult kohale isikuandmeid koguma.

Millegipärast on mitmed riigi- ja teadusametnikud asunud seisikohale, et nemad teavad, mis on inimesele hea ja seda tuleb ellu viia ükskõik millisel viisil. Isegi inimese tahte vastaselt. Olen kindel, et statistika ja teadusuuringud ei õigusta vähemalgi määral pater-nalistlike normide kehtestamist. Seda enam, et mitmed arstid on häiritud isikustatud andmete edastamise kohustusest ilma inimest informeerimata või tema käest luba küsimata. Nende arvates on tegu lubamatu sekkumisega arsti ja patsiendi vahelistesse usalduslikesse suhetesse.

Selline riigipoolne käitumine ei too kaasa andmebaaside ja teadusuuringute täpsustumise, vaid pigem veel suurema ebatäpsuse ja ohu ühiskonnale. Ei ole vähe inimesi, kes tunnevad ebakindlust, kui nad ei tea, kuhu nende kohta isikustatud andmeid kogutakse, mida nendega tehakse. Seepärast hakkavad nad vältima institutsioone, milledel on kohustus edastada isikuandmeid. Aga mis saab siis, kui see inimene haigestub? Statistika ei ole ammu enam poliitiline algebra ja inimesel on õigus olla statistikas ja teadusuuringutes subjekt, mitte objekt.

Autor: Urmas Kukk