Rikkuse loomine peab mahtuma looduse piiridesse

Kirde-Eesti joogikõlbuliku põhjavee tekkekiirus jääb paikkonniti alla selle kasutuskiirusele. Odava elektri ja põlevkivimajanduse iga hinna eest hoidmine on juba tekitamas veekriisi. Tänases maailmas pole keskkonnamure niivõrd otsene saasta või mürgi mahavalamine, kuivõrd intensiivse tehnoloogilise tegevusega looduse võimaluste ahendamine igaühe jaoks. Hinnatakse, et juba praegu oleks vaja inimkonna ülepõlve kestvaks (jätkusuutlikuks) olemiseks mitut Maad, mille taastuvatest ressurssidest me sõltuvad oleme.

Looduskapital ning selle võimalikud puudu- ja vajakajäämised mõjutavad paratamatult majandusprotsessi. Keskkonnariskid on tänastes kindlustussuheteski saanud olulisema rolli, kui see oli veel aastakümnete eest. Uusi võimalusi lubavate põllumajanduslike muundkultuuride (GMO) kasutamisel soovitatakse näiteks karmistada kindlustusreegleid. Keskkond teeb ettevaatlikuks ning asjade headuse ja kehvuse üle otsustamisel on aina raskem lähtuda üksnes rahas mõõdetavatest väärtustest. Seda ennekõike asjaolu tõttu, et otsa saavatel loodusressurssidel lihtsalt pole ei turgu ega selget hinda.

Milline võiks siis olla majanduse uus hingamine? Suured kontsernid hingavad vabakaubanduse ja piirideta finantskapitali liikumise tingimustes hästi. Muretseda tuleb aga nii väikeste kui ka keskmiste ettevõtete pärast, millel kerkib aina sagedamini dilemma: kasvada või kaduda.

Kolmandaks arenguvõimaluseks võiks olla see, et keskkonnaküsimustest lähtuvalt saaks mõõta ja määrata ettevõtte (rakendatava tehnoloogia või äriskeemi) headuse või keskkonda äramahtuvuse määra. See on teatud mõttes turust sõltumatu. Kui me teame, millised on ressursside taastumiskiirused, siis oleks mõistlik rakendada tehnoloogiaid, mille kasutuse korral seda piiri ei ületata. Samuti üritab ettevõtegi pankroti vältimiseks kapitalitootlust säilitada.

Võrreldes varasemate ajalooperioodidega on täna selliseid keskkonnaruumi mahtuvaid tehnoloogiaid võimalik rakendada pea kõigis eluvaldkondades. Nüüdisajal oleks võimalus selliseid tehnoloogiaid edasi arendada ja rakendada ehituses, energeetikas, transpordis, toidutootmises, jäätmekäitluses. See kõik ei õnnestu sageli, kuna liikuvad liberaalsed turud näitavad hoopis teist tõde kui näiteks kliima- ja keskkonnamõõtmised. Arukate olenditena võiksime aga püüda majandustegevust korrigeerida teaduslikest tähelepanekutest tulenevaga. Roheline majandusuuendus peaks näitama suunda eelkõige tehnoloogiavalikutega ning paratamatuks lisatingimuseks oleks vajadus ära mahtuda looduse pakutavate võimaluste piiridesse.

Miks peaksid olema sallitud kõikvõimalikud tehnoloogiad, kui kasutusel võiksid olla vaid loodusega paremat läbisaamist võimaldavad tehnoloogilised lahendused? Kas näiteks on majanduslikku õigustust põllumajanduslike muundkultuuride kasutamisele, kui otsest vajadust selliste kultuuride järele pole?

On vaid vajadus, mis tuleneb patendiomanike ja investorite huvist oma toodet iga hinna eest müüa, samas kui endiselt pole piisavat teavet selliste kultuuride ökoloogiliste ning tervisemõjude kohta. Ökonoomika tähendab ju majandamist ja ökoloogilisus otsetõlkes (kr k oikos - maja) majaga head toimetulekut.

Inimkonna ja kogu loodud tehisliku maailma koht on looduse keskel, mitte sellest konkureerivalt väljaspool. Keskkonnariskid mõjutavad majandustegevust ning looduskapital on näiteks veetonnides ja õhukuupmeetrites reaalselt mõõdetav kütus majandusprotsessi ning inimkonna toimimas hoidmiseks.