Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võib-olla kindlasti
Just jõudsid poelettidele kahe 90ndate võtmealbumi 10. sünnipäeva eriväljaanded. Oasise ?Definitely Maybe? ning Jeff Buckley ?Grace?. Kaks plaati, mille mõju on briti ja ameerika alternatiivrokis ikka veel tunda.
Viis aastat enne Oasise esilekerkimist elas Inglismaa subkultuur The Stone Rosesi tähe all. Või õigemini bändi samanimelise albumi ja illegaalsete ainete mõju all. Ian Brown kui grupi solist ja ideeline liider on nüüd jõudnud neljanda soolotööni. Noel Gallagher on seda tituleerinud kui mehe parimat ja kes oleme meie, et seda siin Manchesterist kaugel ümber lükata.
Juba Ian Browni häälel on omadus õnnelikku noorusaega meelde tuletada. Egotsentrikuna ei tee ta ka siin ühtegi katset oma kinnisest klubist laiade massideni jõuda. Nüüdisaegsest rokist pole siin nootigi. Kitarride retrosaundile sekundeerivad ambient, trip-hop ja orientaalse orientatsiooniga psühhedeelia. Väga hooletult ja vaikselt kuulates jõuab isegi The Stone Rosesi tagasitulekut kahtlustada. Nii kõrged ootused on tegelikult asjatud. ?Solarized? ei mõjuta sadu noori oma ansamblit tegema ja vaevalt me kümne aasta möödudes selle ilmumist mäletamegi. Aga kui olete indie-rokiga üles kasvanud, siis saate vähemalt teada, kuhu on oma eluga jõudnud mees, kellesugune olla soovisite. Teiste sõnadega ? plaat ainult tõelistele austajatele.
Autor: Lennart Beat