Ettevõtte omanduses oleva sõiduki kohta arvestust mitte pidades tuleb maksta iga sõiduki kohta tulumaksu 2000 × 26/74 ehk 702,7 krooni ning sotsiaalmaksu 2000 (1+26/74) × 33/100 ehk 891,9 krooni. Kokku 1595 krooni kuus ehk 19 140 krooni aastas. Sõidupäevikut pidades saab sellest summast kokku hoida keskmiselt poole, umbkaudu 10 000 krooni aastas.

Olles eraisikust automanik ning kasutades oma sõidukit töösõitudeks, on võimalik ilma sõidupäevikut pidamata maksta kompensatsiooni kuni 1000 krooni ilma erisoodustust tasumata. Pidades sõidupäevikut, on maksuvaba kompensatsioon kuni 2000 krooni kuus. Aastas teeb see rahalise võidu kuni 12 000 krooni.

Enne 1. maid soetatud sõidukite kuludelt saab käibemaksu tagasi, kui määrata kindlaks erasõitude osatähtsus, mis on aluseks käibemaksu tagasiküsimisel. Arvestades, et ühe sõiduki peale kuus tehtud kulud on keskmiselt 2500 krooni koos käibemaksuga ja erasõitude protsent 30 ja töösõitude protsent 70%, on tagastatav summa sõidupäevikut pidades 2500 × 0,7 × 0,18 ehk 315 krooni kuus ning 3780 kr aastas.

Peale 1. maid soetatud sõidukite puhul on võimalik käibemaks täies ulatuses tagasi saada, ka remondi ja bensiinikulude käibemaks. Vastukaaluks peab ettevõtja hakkama erisoodustusmaksu summalt tasuma käibemaksu. Sõidupäeviku arvestust pidamata on see summa 2000 × 0,152542 ehk 305,09 kr kuus ning 3670,8 krooni aastas. Sõidupäevikut pidades on see summa umbes poole võrra väiksem, kuna ka erisoodustusmaks on poole väiksem. Rahaline võit ainuüksi käibemaksu pealt tuleb seega umbes 1835,4 krooni aastas.

Tekib küsimus, kas umbes üks tund sõitude märkimist ja programmi sissetoksimist sõiduki kohta kuus tasub end ära, et aastas kokku hoida üle 10 000 krooni? Kindlasti on Eestis palju ettevõtteid, kus tööjõud on sõidupäeviku pidamiseks liiga kallis, kuid 10 000 krooni on siiski piisavalt suur raha selleks, et asja üle veidi aru pidada.

Autor: Annar Merirand