Eestlase kompleks: purjus turistid ja poissmeesteõhtud

Pole vaja olla eriti nutikas, et aru saada, kust tuleb jaotus esimene ja teine Eesti. Esimesed sõidavad kallite ja teised odavate autodega.

Ent jätkem siinkohal auto kui sümbol. Sest on naiivne arvata, et kapitalismi vaim suudab surmata eestlasele omase protestantliku eetika. Enamik eestlasi ei taha omale kunagi Mercedest, surutagu seda peale kas või väevõimuga.

Eestlasele on olulisemad tema maa, keel ja rahvas tervikuna. Mis kokkuvõttes näitab esimeseks-teiseks jaotuse absurdsust. Samas on tähelepanuväärne, kuivõrd on ürg-eestlaslik uhkus muutunud eestlasele võõraks, näiteks seoses turismiga. Siinkohal üks näide. Eestit külastab üle kolme miljoni väliskülalise aastas. Olgugi, et enamik neist on soomlased, ja olgugi, et enamik neist on siin vaid pool päeva.

See on näitaja, millega suudavad võistelda vähesed rahvad maailmas. Kas suudame ette kujutada, et Venemaad külastab 300 miljonit turisti või USAd 500 miljonit? Maailma Turismiagentuuri andmetel käis USAs 2003. aastal 40,4 miljonit turisti, USA rahvaarv on 290 miljonit. Vene turismiagentuuri andmetel käis Venemaal 2003. aastal 8 miljonit turisti, Venemaal elab 145 miljonit inimest. Meie lõunanaabrid lätlased ja leedukad näevad kurja vaeva, et avada kas või üks laevaliin Soome, Rootsi või Taani vahel. Tallinna ja läänemaailma ühendab päevas kümneid laevu. Seda enam on imelik, et eestlased on rahulolematud. Miks?

Sellise liikluse juures on tõenäoline, et siia satub mõni välismaalane. Näiteks mõni inglasest lehemees, kes brittide kombe kohaselt end kiiresti täis joob ja esimese õhinaga kirjutab oma väljaandesse, et siin on odavad naised ja odav õlu. Ja mida teevad seepeale eestlased?

Selle asemel, et rõõmustada raudse eesriide langemise ja sellele järgnenud viisavabaduse üle, kurdetakse, et välismaalased käivad siin vaid naiste ja odava õlle pärast. Unustades seejuures asjaolu, et unikaalne Tallinna vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandisse või et eestimaine loodus pakub silmailu, mida suurem osa Euroopast enam pakkuda ei suuda.

Jah, mu jutt on ehk naiivne, aga vaadakem konteksti. Inglaste kultuskangelase Robin Hoodi elupaigast, kuulsast Sherwoodi laanest, on alles vaid mõned armetud põõsad, mida on häbi isegi turistidele näidata. Kas see on tehnoloogilise revolutsiooni pärand, millest meil justkui samuti puudust tuntakse?

Või võib siinkohal vaid irooniliselt küsida, kas inglased on sama entusiastlikult võidelnud oma looduskeskkonna eest, nagu seda tegid eestlased fosforiidisõjas. Ilmekas on juhtum, kus meie peaminister käis kevadel Soomes. Selle asemel, et tuua kaasa positiivne sõnum Eesti arengu kohta, rääkis ta, et meil on liiga madalad maksud ja liiga odav alkohol. Ilmselt peaminister ei mäletagi enam, et Eestis on viimased kümmekond aastat olnud madalad maksud ning aktsiisivaba Royali piirituse ja Mehukatti kokteil oli veel mõni aeg tagasi vabaduse sümbol.