Kas selle tingib nende uudishimulik ja sõbralik olek, suurus ja suursugusus? Igal juhul on raske oma pilku nendelt toredatelt elukatelt lahti rebida. Neid vaadates jääb vägisi mulje, nagu vaataksid sa karjamaal kõndivat kehastunud sümpaatiat. Tundub, et loomad on ise sellega hästi kursis.

Aastaid tagasi Rootsi kaudu Eestisse toodud mägiveiste järeltulijad on endale kodu leidnud peale Matsalu kandi ka mujal Läänemaal ja saartel ning üks kaheaastane noorsand nimega Walter mõnuleb Järvamaal oma valdustes.

Tegelikult oli Walteri pererahval plaan viia ?otlane saarele lammastele seltsiks. ?Mina teadsin, et nad söövad mõnuga võsa, ragistavad roogu, töötavad võimsate muruniitjatena, et nad saavad iseendaga hakkama, joovad merevett. Ühesõnaga, suurepärane tüüp merekesksele maalapile,? meenutab oma kavatsusi Maalehe Raamatu direktor Signe Siim.

Kui nad Walteri said, selgus aga tõsiasi, et loom oli juba paarikuune ning liiga suur ja tema transportimine saarele oleks kujunenud keeruliseks.

Lisaks kerkis vastsetel omanikel rida teisigi tõsiseid küsimusi. Esimene mure oli seotud ?oti mägiveise tohutult suure uudishimuga. Mida öelda selgituseks turistile, kelle telki on ?otlane pistnud oma pea justkui pärides: ?Mida sa siin teed?? Teiseks, talveks vajab ta natuke heina juurde, aga kui meri jäätub, siis võtab söakas loom raudselt suuna esimesele suitsule ja läheb külasse tagasi. Kuid see ei pruugi Eestimaa rannas olla

?Meie mägiveisega saare asustamise generaalplaan ei käivitunud ja nii me pidime talle leidma uue kodu, sest muidugi ei saanud me teda linna rõdule või aeda panna,? räägib Signe Siim. Õnneks leidsid nad Walterile Järvamaal suurepärase kodu.

Esimesest päevast peale pani uustulnuk seal kohaliku pulliga jõujooned paika. Sarvi ristates lükkas ta endise peremehe mõneks minutiks elektrikarjusesse, et tollele jõuaks pärale uue ilmakorra saabumine karjamaale.

Nüüd jalutab ?otlane üksi oma valdustes ringi, uurib ilmaelu, möriseb pikki jutte möödakäijatele. Suur uudishimu ajab ta ikka sinna, kus on inimesi. Ta on väga rahulik ja aeglane ja ehkki ta pole kuri, on mõningane distantsitunne ja ettevaatlikus igati kohased. Julgemad lapsed võivad teda küll nina pealt silitada.

Huvitav on jälgida, kuidas ?otlane omaette olles käitub. Vahel, kui tal pole tuju, võib ta olla mitu tundi peadpidi põõsas, nii et ümberringi toimuv talle grammigi korda ei lähe. ?Kui ta tahab, peab ta minuga pikki jutte maha või siis vaatab kaugemalt,? kirjeldab Signe Siim oma lemmiku käitumist.

?otlased on vastupidavad loomad. Talvel meeldib neile käia lumes ja ragistada oksi, kuigi laudas ootavad heinasülemid.

Kevadel kaob Walter pikkadele matkadele, vaatab oma territooriumi üle, maitseb värsket rohtu. Mõnikord seisab ta vihma käes, teinekord poeb puude alla varju. Aga lume langemine köidab ?otlase meeli täielikult. See on romantiline vaatepilt, kui keset hange tardunud karvarahn vaatab helveste mängu ning volksatab mõnutundes oma pikki ripsmeid, jättes niisuguse mulje, nagu ta mõtiskleks millegi üle. Arusaadavatel põhjustel ei rutta veis kellelegi põhjalikumalt jagama, millised mõtted tema suures peas keerlevad. Oma mörinates annab ?oti mägiveis Signe Siimu sõnul edasi nii rahulolu, kutset kui ka nukrust.

Oma lemmiklooma käekäigu pärast on iga omanik mures. ?Ta on ju pull ja ühel päeval peab ta oma põhitöö kallale asuma,? nendib Signe Siim. Nendel pullidel, kes elavad Läänemaa ja saarte rannakarjamaal koos kaaslannade ja järeltulevate põlvedega, on palju kergem oma eluülesannet täita. Turismitalu pidav Ants Ale kinnitab ka, et tema ?oti mägiveised on kohusetundlikud maastikukorrastajad, head söömismasinad ja vastupidavate töörügajatena on neil elupäevi antud tavaliselt 10?15 aastat.

Õhus on küsimus, kuidas suudavad omanikud veiste kasvatamisel emotsionaalse ja ärilise poole tasakaalus hoida, sest ?otlane on oma mõnusa loomu poolest justkui loodud lemmikloomaks.

Autor: Tiina Kolk