Tehnorajatise talumise eest mõistlik hüvitis

Tõenäoliselt suurte infrastruktuuriettevõtete lobi tagajärjel jõustas Riigikogu 2003. aasta algusest asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1, mille kohaselt omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis). Veelgi enam, AÕSRS § 154 lõikega 2 sätestati, et tehnorajatise omanik, kellele kuuluv tehnorajatis on püstitatud võõrale kinnisasjale enne 1999. aasta 1. aprilli, on vabastatud tasu maksmisest tehnorajatise talumise kohustuse eest kuni 2009. a 1. jaanuarini.

Hiljem selgus, et nimetatud AÕSRS sätted ei olnud põhiseadusega kooskõlas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 30.04. 2004 otsusega tunnistati, et AÕSRS § 152 lg 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärases kasutuses. Riigikohus ei öelnud, millised võiksid olla konkreetsed alused tehnorajatise kõrvaldamise nõude esitamiseks. Riigikohus viitas vajadusele lahendada iga vaidlust eraldiseisvalt, arvestades proportsionaalsuse ja erinevate huvide kaalumise aspekti ? selline sõnastus annab tulevikus tõenäoliselt palju tööd Eesti kohtutele.

Veidi selgem on olukord tehnorajatise talumise kohustuse eest tasu maksmisega. Riigikohtu 30.04.2004 otsusega tunnistati kehtetuks tasu maksmise kohustusest vabastanud AÕSRS § 154 lg 2. Seega pidanuks ilmne olema, et infrastruktuuriettevõtted hakkavad omanikele hüvitist maksma. Vaatamata sellele ei ole infrastruktuuriettevõtted, nt Eesti Energia, kiirustanud omanikele tehnorajatiste talumiskohustuse eest hüvitist pakkuma. Peamiseks takistuseks on olnud ebamäärasus võimaliku hüvitise suurusega. Kuna valitsus ei ole oma AÕSRS § 154 lõikest 1 tulenevat kohustust tasu suuruse ja maksmise korra kehtestamiseks tänaseni täitnud, siis on selles küsimuses valitsenud õiguslik selgusetus. Loomulikult ei ole infrastruktuuriettevõtted üldse huvitatud omanikele hüvitise maksmisest. Kuna infrastruktuuriettevõtete läbirääkimispositsioon võrreldes üksikisiku või tavalise ettevõttega on märgatavalt tugevam, siis õiguslik selgusetus omanikule tasu maksmises on olnud vesi nende kasumi veskile.

Õnneks on riigikohus oma värske 29.10.2004 otsusega ASi Eesti Energia kassatsioonkaebuses juhtinud tähelepanu valitsuse tegevusetusest tekkinud seaduse lüngale. Riigikohus märkis, et kuna valitsus ei ole AÕSRS § 154 lõiget 1 täitnud ja tasu suurusega seonduvat määrust vastu võtnud, siis kinnisomandi kitsenduste eest nähakse reeglina ette omaniku õigus saada mõistlikku hüvitist.

Riigikohtu otsusest tulenev omaniku õigus nõuda mõistlikku hüvitist ei ole üheselt selge määratlus. Nagu riigikohus märgib, peavad selle kohta, milline on mõistlik hüvitis tehnorajatise talumise eest, esmalt oma seisukoha avaldama asjaosalised. Asjaosaliste arvamused tasu mõistlikkuse osas on aga eelduslikult vastuolulised, sest üks tahab võimalikult vähe maksta, kuid teine tahab võimalikult palju saada. Siiski on juba sõna ?mõistlik? kasutamine suur samm edasi senisest selgusetusest omanike õiguste kaitseks. On ilmne, et mõistlik hüvitis ei saa olla 1, 10 ega ka 100 kr, vaid reeglina tunduvalt suurem summa. Mõistlik hüvitis on selline hüvitis, mis arvestab mõlema poole huvidega ning see ei saa olla sisustatud Eesti Energia või teiste infrastruktuuriettevõtete suva järgi. Paljude ettevõtete puhul, kellel olid nt Eesti Energiaga sõlmitud tasulised lepingud tehnorajatiste talumiseks, kuid kelle lepingud Eesti Energia üles ütles seoses tehnorajatise talumist kohustuslikuks muutva AÕSRS § 152 lõike 1 jõustumisega, võib tekkida võimalus mõistliku hüvitise suurusena näidata ülesöeldud lepingus kokkulepitud tasu. Riigikohtu 29.10.2004 otsus: ?Kuna hageja ja kostja olid tasu suuruse kokku leppinud ka tänaseks lõpetatud rendilepingus, siis ei saa välistada, et rendilepingus kokkulepitu oligi mõistlik hüvitis.?

Omanikud peavad ise oma õiguste eest aktiivsemalt seisma, et saada mõistlikku hüvitist tehnorajatise talumise eest.

Autor: Andres Suik