Hoiatav näide erakonna loojale: Res Publica

Res Publica on Eesti poliitikas hoiatav näide sellest, kuidas ei tohi erakonda luua. Res Publica tekkimine ja tema senine tegevus meenutab noort ambitsioonikat ülikoolilõpetajat, kes tööintervjuul räägib, et valdab vabalt kolme võõrkeelt ja oskab arvutiga enam-vähem kõike teha. Tegelikkuses aga tönkab läbi häda inglise keelt ja toksib kahe sõrmega Wordis.

Selline paralleel on ajendatud Res Publica kärarikkast poliitikataevasse sööstust 2002. aasta sügisel kohalikel valimistel ja kohe sellele järgnenud Riigikogu valimistel 2003. aasta märtsis.

Võimsate valimiskampaaniatega söövitas Res Publica inimeste mällu teadmise, et just nemad loovad uue, puhta poliitikaga Eesti riigi, mida enamik meist on ammu oodanud.

Karmisõnaline ?Vali kord!? pani inimesed uskuma, et tõepoolest toimub mingi kardinaalne, ennenägematu muutus ja meie kõigi elu läheb paremaks.

Milliseks osutus aga tegelikkus? Res Publica oskas osavalt ära kasutada valijate pettumist senistes erakondades ja eesmärk saigi kiiresti täidetud ? Res Publica pääses 2003. aasta kevadel võimule.

Kõik oli kena ja lootusrikas. Riigikontrolöri ametis muljetavaldavalt esinenud Juhan Parts sai peaministriks, noored ja pealtnäha paljutõotavad mehed ministriteks, tagatoas nõuandja ja toetaja rollis mitmed kogenud ja lugupeetud ettevõtjad. Ometi ei osanud Res Publica uues rollis enam midagi tarka peale hakata. Oli nagu tugev erakond ja polnud ka. Valijad jäid ootama, et mis siis nüüd juhtub, aga ei juhtunud suurt midagi.

Just see, et mitte midagi olulist tegelikult ei muutunud, oligi Res Publica esimene suurem viga.

Võib küll küsida, et mis siis ikka oleks pidanud muutuma, riik toimib üsna hästi. Ent valijatele oli ju lubatud uut ja värsket poliitikat.

Teine suurem viga oli ja on see, et Res Publica pole piisavalt selgelt öelnud, kelle poolt ta on. Kas ta esindab vaeseid või rikkaid, maa- või linnainimesi, töölisi või ettevõtjaid?

Ma ei pea silmas väga konkreetseid programmilisi seisukohti, vaid seda, kellega üldsus mingit erakonda seostab.

Teiste suuremate tegijatega on selge ? Reformierakond seisab ettevõtjate ja muidu edukate eest, Rahvaliit kaitseb põllumehi ja Keskerakond veidi vaesemate inimeste huve. Res Publica praegusel kujul pole aga liha ega kala, ta justkui kõlbaks kõigile ja samas ei pea teda keegi päris enda erakonnaks.

Valijate lootuste petmisest räägib selget keelt Res Publica viimane toetusprotsent.

Kui 2003. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimistel andis oma hääle Res Publicale tervelt 28 protsenti valimas käinud inimestest, siis poolteist aastat hiljem, tänavu oktoobris oli neid valmis toetama vaid viis protsenti valijatest.

Jah, valitseva erakonna toetusprotsent kukub peaaegu alati, kuid mitte nii drastiliselt.

Koalitsioonis toimuv käärimine näitab, et Res Publica üritab veel päästa, mis päästa annab. Järgmisel sügisel on taas kohalikud valimised ning seal pole neil praeguse seisuga suuremat valimisedu loota.

Res Publical on viimane aeg midagi oma renomeega ette võtta, et jõuda vormi järgmisteks Riigikogu valimisteks 2007. aastal. Materjali erakonnas ju tegelikult on, nii inimeste kui ka seisukohtade poolest, kuid miskipärast pole nad oma tugevusi seni realiseerida osanud.

Liitumine Reformierakonnaga pole praeguses olukorras viimase jaoks eriti mõttekas ning seetõttu on ka väheusutav, et see juhtuks. Vähemalt mitte Res Publicale kasulikel tingimustel.

Kasuks tuleks Res Publicale hoopis valitsusliidu lagunemine. Tark oleks mõni aasta opositsioonis olles madalat profiili hoida, poliitiliselt kogenumaks saada ning järgmiste Riigikogu valimiste eel selge positsiooni ja reaalsete lubadustega välja tulla.