Kuidas valida väikefirma serverit

Tavalist lauaarvutit ostetakse nagu koduelektroonikatki nüüd supermarketist, kuid serveri puhul on asi veidi keerulisem: kui eeltöö on tehtud puudulikult, võib juba ostes ? või mis veel hullem ? hiljem vigade parandamisele kulutades liiga palju raha kaotsi minna.

Lauaarvuti puhul piisab tavaliselt kirjeldamisest, milleks seda kasutama hakatakse ja valmismudelite seast leiab pea igale kasutajale mõne sobiva. Vaid erivajadustega profile pannakse arvuti nagu ennemuiste spetsiaalselt tellitud juppidest kokku.

Serveri puhul on juppidest kokkupanek sagedasem, kuid väikefirmale võib piisata ka täiesti standardsest valmis­lahendusest. Siiski on ka sel puhul oluline teada, milleks serverit kasutatakse ja milline on kasutuse intensiivsus ehk kasutajate arv. Ja ühe olulisima küsimusena tuleb kõigepealt välja uurida, kas server osta või on mugavam ta näiteks koos teenustega hoopis rentida.

Juba paari arvutiga tekib tõenäoliselt vajadus internetti jagada, ühiseid faile kasutada ja ühisel printeril välja trükkida. Tõsi ta on, et serverit eraldi nii väikse võrgu jaoks osta pole veel vaja. Kui aga arvuteid on juba neli-viis ja enam, on serveri­ ost arvatavasti paratamatu. Oluline on välja selgitada peamised vajadused serveri hankimiseks ? kas vaja on faili­serverit, printserverit või veebi­serverit, mahuvad nad kõik ühte seadmesse või oleks neid servereid vaja mitu? Kas kasutajaid on piisavalt, et osta spetsiaalne server või piisab tavalisest lauaarvutist, mis varustatakse serveritarkvaraga? Või on kõige mugavam serveriteenus hoopis rentida ja ise ostmisega vaeva mitte näha?

Faili- ja printeriserver on tavaliselt esimene asi, mida väike­firma vajab, kui tal on tekkinud serverivajadus. Sisevõrgus on failide hoidmine ühes kohas mugavam ja ka turvalisem kui lauaarvutite kõvaketastel. Kui tegemist pole just tavalisest lauaarvutist ehitatud serveriga, siis on kõvakettad keskses seadmes paremini kaitstud, reeglina ka dubleeritud. Andmete kadumise saab ära hoida kasutajatele õiguste valikulise jagamisega ning andmete peegeldamisega ehk koopiate tegemisega jooksvalt kahele kõvakettale.

Serverite haldamiseks on vaja uut ametikohta administraatorile. See on väiksema firma puhul tavaliselt kallim ja ebamugavam kui vastava IT-teenuse tellimine.

Kui töökohti on ka kontorist väljaspool, tuleks mõelda ka serverisse VPNi (Virtual Private Networking ehk virtuaalse privaatvõrgu) toe hankimisele. Nii saavad eemal asuvad töötajad turvaliselt üle avaliku interneti kasutada firma sisevõrku, ilma et see oleks pealtkuulatav. Loomulikult ei maksa unustada ka viirusetõrjet failiserverile.

Võrguserver peaks olema hooldajale ligipääsetav ka väljaspoolt, sest väikefirmal pole enamasti optimaalne palgata IT-spetsialiste seda pidevalt kohapeal hooldama. Kaughaldus võimaldab tellida administreerimisteenuse väljastpoolt. Nii saab spetsialist serverit hallata kontorisse kohale tulemata ja teha kliendi poolt tellitud muudatusi, uuendada serveritarkvara ja lisada turva­täiendusi.

Väiksemal firmal on mõistlik kontorisse jätta vaid faili- ja printserver ? siis on muret kõige vähem. Failiserver on enamasti üsna hooldusvaba. Väikefirma elektronpostkastiga aga oleks igal juhul mõistlik kolida teenusepakkuja juurde ? e-kirjakastide haldamine on keerulisem ja kui on vaja ka grupitööks vajalikke ühiskalendreid või kontaktide andmebaase, on oma serverisse vastava tarkvara ostmine liiga kallis. Suuremad teenusepakkujad pakuvad grupitööks ka erilahendusi ? näiteks Microsoft Exchange?i baasil, mis on levinud tarkvara grupitööks firmades. Väga väheste nõudmistega e-postikasutajatele sobib ka internetiühendusega kaasatulev meiliteenus, mis sisaldab tavaliselt paarikümmet elektronpostiaadressi ja lisakulutusi ei nõua.

Väikefirmade server pole üldjuhul midagi keerulist ja enamik tootjaid pakub neid üsna ühesuguste parameetritega. Olulised on lisakomponendid, mis serveril juures: kindlasti peab olema dubleeritud kõvaketas, varundusseade ja kaughaldusvõimalus. Paar-kolm lauaarvuti hinda maksev riistvara pole veel kogu kulutus. Juurde tellitav serveritarkvara maksab ümmarguselt umbes sama palju kui riistvara.

Administreerimine, hooldus, tarkvarauuendused, tarkvara seadistamine ja ennetavad tegevused rikete vältimiseks jäävad spetsialistide teha.

Plussideks kokkuhoid palgakuludelt, mis kuluks spetsialisti töölevõtmisel ja teenusepakkuja parem oskusteave.

Miinuseks aeglasem reageerimine, kui oma kohapealse spetsialisti korral.

Võrguseadmete häälestamise ja seadistamise ning sisevõrgu töö tagab teenusepakkuja, rikete korral või võrku laiendades ei pea iga kord otsima uut partnerit või ootama, millal on võrguspetsialistil aega tulla.

Plussiks garantii võrgu töökorras oleku kohta kindlate lepingute järgi.

Miinuseks näiliselt kasutu kuumaks, kui võrk toimib ja midagi teha pole vaja.

Teenusepakkuja nõustab kasutajaid (helpdesk), hoiab töökorras nende arvutid ja tagab arvutitest turvalise ühenduse serverisse ning internetti.

Plussid: kasutajatel on alati olemas kompetentne arvutitugi ja väheneb ITst tulenevate seisakute arv.

Miinused: teenusepakkuja ei oska abistada ettevõttele spetsiifilise tarkvaralahenduse puhul.

Elektronposti haldamist ja turvalist hoidmist korraldab teenuse­pakkuja.

Plussid: pole vaja osta kallist tarkvara ja muretseda e-posti hoidmiseks turvaline andmekandja.

Miinuseks aeglasem ligipääs salvestatud andmetele teenuse­pakkuja juures.

Kõik peale failiserveri viiakse teenusepakkuja juurde turvalisse serverikeskusse, muretsemata serveri ostmise ja käigushoidmise pärast.

Plussideks serverisse puutuvatest IT-asjaajamistest ja tegevustest vabanemine.

Miinuseks sõltumine ühest teenusepakkujast.

Allikas: MicroLink Eesti