Juriidiline kirjaoskamatus viib vaidlustesse

Eesti inimesed on juriidilises mõttes kirjaoskamatud, seda nii tööandjate kui ka töövõtjate poolelt vaadates. Töövaidluskomisjoni laekub iga päev uusi avaldusi, kus töötajad kaebavad tööandja käitumise üle. Kui aga hakata vaatama, millised dokumendid olid töösuhte aluseks ning kuidas poolte õigused ja kohustused olid fikseeritud, näeb-kuuleb tõelisi kurioosumeid. Nii soovis üks töötaja kaevata tööandja peale, kuid ta ei suutnud kuidagi tõestada, kes tema tööandja oli ? nimed olid segi ja ühtegi paberit ka polnud, kust järele vaadata. Töötaja ainult teadis, et ta on kellelegi tööd teinud. Või teine näide, kus töötaja otsis oma töösuhte tõestamiseks välja vanad fotod ning üritas oma töösuhet tõestada kollektiivpildiga, sest lepingut polnud.

Need on äärmuslikud näited. Ega parem pole olukord ka töölepinguga fikseeritud töösuhetes, kuna lepingud on oskamatult koostatud. Lepinguid ei oska koostada ega neist kinni pidada isegi tööandjad, kes töösuhetes sageli tugevam pool, sest miks muidu on töövaidluskomisjonis enamik otsuseid tööandja suhtes kriitilised. Kui töötajate poolelt vaadates on juriidiline kirjaoskamatus ootuspärane, siis tööandjatel peaks olema rohkem võimalusi juristi abi kasutada, et korrektseid lepinguid koostada. Muidugi tuleb seda lepingut pärast ka täita.

Samas on hea, et töötajal on koht, kuhu oma muresid kurtma minna ja võimaliku ülekohtu vastu rohtu saada. Kuna enamik taotlustest lahendatakse töötajale positiivselt, siis distsiplineerib kartus töövaidluskomisjoni sattud tööandjat korrektselt käituma.