Riigifirmade viimine börsile jätab pensioniraha Eestisse

Mitmed tegurid meie majanduses ja näited teistest riikidest on tõstatanud riigifirmade vähemusosaluste ehk kuni kolmandiku aktsiate börsil noteerimise idee.

Rõhutan, et jutt käib üksnes vähemusosalustest ehk riik säilitab kontrolli äriühingute tegevuse üle omanikuna samamoodi nagu täna. Olen kategooriliselt selle vastu, et riik loovutab kontrolli olulisemates äriühingutes (nagu seda tehti näiteks Eesti Raudtees).

Börsil noteeritud ettevõtted ja finantsinstrumendid on olulised Eesti finantsturgude mitmekesisuse ja efektiivsuse tagamise seisukohast. Seda eriti täna, kus mitmete, sealhulgas börsi turukapitalisatsioonist ligi 90% moodustavate Hansapanga ja Eesti Telekomi enamusosanikud on ilmutanud huvi ettevõtetes 100% osaluse omandamise vastu.

Pean oluliseks, et Eestis säästetud raha ei liiguks Eestist välja, vaid jääks meie ettevõtetesse, luues siin majanduslikku lisaväärtust. See võimaldaks tagada meie majanduse paindlikuma ja läbipaistvama finantseerimise ning soodustada kodumaist säästmist, andes erainvestoritele ja pensionifondidele investeerimisvõimalusi Eestis.

Eestisse jääks raha, mis praegu tuleb investeerida välismaale, kuna sobivad instrumendid turul puuduvad. Täna põhineb Eesti majanduse kapitalisatsioon peamiselt otseinvesteeringutel, börsilt kaasatud avalikku raha on majanduses liiga vähe. Kui me tahame saavutada stabiilset arengut, peame looma uusi investeerimisvõimalusi. Eriti hästi sobivad sellisteks pikaajalisteks investeeringuteks oluliste ja stabiilsete infrastruktuuriettevõtete aktsiad. Juhul, kui majandust rahastataks vaid panganduse kaudu, jääks meie ettevõtluskeskkonda vähem võimalusi.

Arvestades Eesti elanike kasvavaid sissetulekuid, on investeerimisvõimaluste avardumine oluline investeerimiskultuuri levikuks. Vaadakem Soomet, kus inimeste kõrgemat elustandardit toetavad täiendavalt tulud börsi- ja muudelt investeeringutelt.

Kindlasti tagab vähemusosaluste börsile viimine suurema ettevõtete läbipaistvuse ja avalikkuse kontrolli ettevõtte tegevuse üle ning ettevõtete efektiivsuse. Samuti tagaksid börsireeglid selle, et ka riigile kuuluvad äriühingud peaksid tegutsema majandusliku loogika alusel, mitte aga lähtuma mingitest muudest eesmärkidest.

Riigi äriühingute esmane ülesanne on saavutada mõistlik pikaajaline jätkusuutlik varade tootlus, mida börsile­minekuga kaasnev läbipaistvus ja suurem efektiivsus kindlasti toetavad. Riigi osalusega äriühingud ei saa olla poliitika tegemise koht, selleks on ministeeriumid, ametid ja teised riigiorganid.

Kindlasti ei saa riik vaadata mööda asjaolust, et börs on riigi majanduselule vajalik infrastruktuur. Börsi soikujäämine mõjuks Eesti majandusele negatiivselt, seetõttu võiks riik soosida uute ettevõtete tulekut börsile ja astuda ka ise vastavaid samme.

Börsi turukapitalisatsiooni märgatav vähenemine oleks märk Eesti majanduspoliitikast. Eeskätt suurinvestoritel, kelle jaoks Eesti tuli radaritele alles pärast astumist

Euroopa Liitu, tekib küsimus, kas börsituru aeg saab Eestis läbi. Just registreerisid mitmed tuntud välismaised turutegijad end HEX Tallinna liikmeteks ning Hansapank sai tunnustuse Citibankilt. Kõige selle nimel on tehtud tööd 1996. aastast.

Kui turg jääb soiku, peab selle taaskäivitamiseks tegema oluliselt enam tööd ja see läheb kallimaks. Seevastu riigi äriühingute vähemusosaluste börsile viimise abil on Eestil võimalus näidata Balti riikide seas eeskuju ? meie maine siinses piirkonnas majandus- ja investeerimiskeskkonnana kasvaks.

Ma ei ütle, et tuleb uisapäisa kohe riigifirmade aktsiaid hakata börsile viima. Kuid kokkuvõtlikult näen Eesti majandusele ja antud ettevõtetele mitmeid plusse vähemusosaluste börsil noteerimisel, mistõttu pean vajalikuks alustada selle teema analüüsi.