?Õhukese? riigi poliitika ahistab arengut

Res Publica (RP) on asunud pärast opositsiooni kukkumist endale pähe maalima kunagist protestipartei nägu. Iga valimisvõitlusse tormanud respublikaan reklaamib oma isiklikku poliitikat, mis aga omavahel kuidagi kokku ei sobi. Taavi Veskimägi nõuab ajakirjanduses ?resoluutselt? eelarvekulude kärpimist ja eelarveülejäägi välismaale paigutamist. Imre Sooäär propageerib aga sama käredalt maaelu toetuste suurenemist. Oleks nagu üks ja sama erakond, aga avalikkuses esitatu on vastandlik. Ebardlikuks muudab selle reklaamijandi aga asjaolu, et RP ise ju Riigikogu esimehe, peaministri ja rahandusministri erakonnana kaks aastat kogu praegust eelarvesuppi kokku keetis.

ELi astumisega muutus väliskeskkond Eesti arengule soodsamaks. ELi struktuuri- ja toetusfondidest pakutakse kümnekonna aasta jooksul ligi 100 miljardit krooni Eesti erinevate eluvaldkondade arenguks. Suurem osa sellest läheb maaelu, sh ka põllumajanduse arengu turgutamiseks. Parempoolsed ja liberaalid oleks võinud sellest õppida, mis on riigi ülesanne arengu tagamisel. Aga kahjuks pole meie ?õhukese? riigi jüngrid õpivõimelised. Välisabile Eesti riigi kaasrahastamise kohustuse täitmise suutis rahandusminister Veskimägi muuta närvesöövate võitluste tandriks. Siit tuleb otsida peamist põhjust, miks kõik välisabi kasutamise projektid pole saanud korralikult käivituda.

Põllumajandus ja maaelu ei olnud erand. Kuigi põllumajanduse ELi otsetoetuste 30-protsendiline kaasrahastamine Eesti riigieelarvest oli kirjas koalitsioonilepingus, suutis Rahvaliit selle nii 2004. kui ka 2005. a riigieelarvesse suruda ainult RP vihast vastuseisu ületades. Mingitest täiendavatest maaelutoetustest ei olnud võimalik RPga üldse rääkida.