Kaubanduskõnelustel on vaja kõigil pingutada
Eelmisel nädalal kohtusid Pariisis Euroopa Liidu, USA, Brasiilia ja India esindajad, et anda tõuge soikunud Doha läbirääkimistevoorule. Need neli suuremat kaubanduspartnerit saatsid WTO Genfi läbirääkijatele tähtsa signaali.
Hong Kongis toimuva Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ministrite konverentsi alguseni on jäänud kümme nädalat. Selles olukorras on ELi kaubanduspoliitika olulisim väljakutse tagada Doha läbirääkimistevooru õnnestumine. Mitmepoolne WTO leping võib alandada tariifi- ja subsiidiumimäärasid ja teisalt luua uusi turulepääsuvõimalusi maailma kaubandussüsteemis tervikuna.
Doha vooru edu lähendaks meid otsustava sammu võrra eesmärgile ? kaubanduse järkjärgulisele liberaliseerimisele. Maailmapanga hinnangu kohaselt võiks Doha vooru õnnestumisel maailmas tulusid lisanduda 100 miljardi dollari võrra aastas, mis oleks vajalik usaldust ja heaolu tekitav lisaannus maailmamajandusse. Samuti võiks alt üles suunatud majandusarengu toetamine hoogustada jõupingutusi vaesuse leevendamiseks maailmas, mis omakorda aitaks arengumaadel osaleda maailmamajanduses.
Kuid heaolu peab kasvama kõikjal. Meie praeguse kaubavahetussuutlikkuse tõttu võidaksid edukast Doha voorust absoluutses mõistes kõige enam arenenud riigid. Samas suhtelist kasu saaksid kõige enam arengumaad, seda nii meie turgude avanemise kui nende omavaheliste tollitariifide kadumise näol.
Vaesematele riikidele on Doha voorust kasu ja nad toetavad seda vaid juhul, kui pööratakse tähelepanu nende erivajadustele.
Võttes arvesse, et kaubanduse liberaliseerimine võib mõjutada vaesemate riikide praegust sooduspääsu teatud turgudele, tuleks kaubanduse liberaliseerimisega seotud jõupingutustesse neis riikides suhtuda paindlikult, arvestades sealseid tugevaid külgi ja erivajadusi ning toetades kohalikku infrastruktuuri ja kaubavahetussuutlikkust kaubavahetusega seonduva abi vahenditest.
Kaubanduse liberaliseerimise poliitiline ja majanduslik külg on komplitseeritud ja läbirääkimismehhanismid keerukad. Kompromisside leidmine ja kokkulepete saavutamine tähendab pidevat balansseerimist noateral.
Esimene samm tuleb aga teha, vaatamata hirmule selle ees. Seetõttu on EL valmis panustama ühisesse jõupingutusse. Kuid me ei saa olla ainsaks läbirääkimistevooru rahastajaks.
Kindlasti väärime me senisest enam tunnustust järeleandmiste eest, mida oleme valmis tegema põllumajanduse valdkonnas, ning konkurentsitult avatuima turulepääsu tagamise eest arengumaadele.
Euroopa Liit on nõustunud reformima oma põllumajandussektorit läbirääkimisvooru tulemuslikkuse nimel. Seetõttu peaksid ka Ameerika Ühendriigid läbirääkimistel olema valmis oma põllumajandustoetusprogrammide muutmiseks.
Arenenud riikide võetud kohustused põllumajandussektoris peaksid ajendama ka teisi oma turge avama, võimaldades soodustusi tööstustoodete tollitariifides ja teenustes. See puudutab eriti keskmise sissetulekuga ja kiiresti kasvava majandusega riike. Ambitsioonikas põllumajanduskokkulepe ?põhjas? peab hõlbustama turulepääsu mujal.
Mitmepoolsete kokkulepeteni jõudmine lähikuudel ja nendel põhineva läbirääkimiste raamistiku loomine eeldab läbirääkimiste senise praktika ümbervaatamist. Kõigil asjaosalistel, välja arvatud kõige haavatavamad riigid, tuleks läbirääkimistel esitada omapoolsed kohustused, mis laseks teistel vastata samaga ning seega aitaks kaasa läbirääkimistevooru õnnestumisele tervikuna. Kui ootame Hong Kongi tippkohtumiseni, oleme hiljaks jäänud.
Järgnevad kuud panevad proovile meie kollektiivsed läbirääkimisoskused ja poliitilise meelekindluse. On aeg tegutseda, kui tahame patiseisust kompromisslahenduseni jõuda.
Autor: Peter Mandelson