Hüvasti, Café Anglais!

Ühtegi vaba kohta ei olnud ega paistnud ka, et mõni laudkond lõpetama hakkaks. Ja kuigi ruum oli inimesi pilgeni täis, tõmbas perenaine nurgast veel ühe laua välja, tõstis kõrvallauast kaks tooli selle juurde ja mahtusime meiegi lõunastama.

Seekordne lõunasöök oli mõeldud lahkumislõunana ? sellel nädalal paneb Café Anglais uksed kinni. Minu teada mitte vabast tahtest, lihtsalt lõpeb rendileping. Kas kohvik avab uksed kusagil mujal, seda perenaine veel ei ütelnud.

Mitte iga söögikoht ei vääri nekroloogi. Café Anglais aga küll ? ta on jätnud kustumatu mälestuse Tallinna kohvikuajalukku.

Kurbusega meenutame tema suuri salateid, mis avardasid eestlaste salatimaalima. Kustumatu mälestuse on jätnud Café Anglais koogid ? ainuüksi koogi väljavalimisele olen siin kohvikus kulutanud rohkem aega kui kusagil mujal koogi söömisele.

Nemad olid esimesed, kes tulid välja suure kohvivalikuga. Et söömist ja joomist veelgi nauditavamaks teha, mängisid nädalalõputi kohvikus muusikud. Mõnikord lasti ka teatril kohvikusse tulla.

Café Anglais oli suureks eeskujuks paljudele söögikohtadele, mis püüdsid tabada seda tabamatut, millega inimesi kohale meelitada.

Kui see kõik just täpselt nii polnudki, siis olen ma natuke liialdanud, nagu ikka nekroloogides kiputakse tegema. Aga igatahes Café Anglais?d armastati. Eriti menukas oli see Tallinnas elavate välismaalaste hulgas. Ka sel viimasel korral kostus rohkem inglise ja prantsuse kui kohalikku keelt.

Päevast-päeva, õhtust õhtusse on kohvik täis olnud. Huvitav, kuhu need inimesed järgmisel nädalal sööma lähevad?