Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Phil Collins mõjus hea sõbrana minevikust
Enne ?vanade staaride? kontserte on alati see väike hirm, et tema esinemine võib valmistada pettumuse, mis rikub mälestuse krabisevaid plaate kuulates saadud elamusest.
Sama kerge ärevus oli ka minnes Phil Collinsi kontserdile Saku Suurhalli, sest tema lugude kuulamise kõrgperiood jäi ülikooliaega. Hilisematel aastatel olen muljeid värskendatud raadio vahendusel. Kas ta suudab laval oma lauludega samasugust tunnet tekitada kui kümmekond aastat tagasi?
See kõhklus kadus avaloo ajal, kui trummisoolo otseses mõttes õhu võnkuma pani ja peaaegu südame rütmi segi lõi. Ega asjata pole juba iidsetest aegadest peale trummipõrinat kasutatud inimeste mõjutamiseks. Phil Collins püüdis osavalt inimesed esimeste taktidega enda lummusesse ja hoidis neid seal peaaegu kaks ja poolt tundi.
Kogu esinemine oli väga täpselt läbi mõeldud ja oskuslikult välja mängitud ? efektne lavakujundus ja valgus lubasid Collinsil endal jääda väliselt suhteliselt tagasihoidlikuks ja jätta põhienergia laulmisesse ja ehedaks suhtlemiseks publikuga. Samas oli see tema show ja tema juhtis seda viimase hetkeni silmnähtavalt nautides. Enda lavalolekust paistsid rõõmu tundvat ka suurepärased taustalauljad ja pillimängijad, kes ?vanameistri? enda lummust siiski varjutada ei suutnud.
Rahvas nautis etendust täiel rinnal. Hüpati, lauldi kaasa või kuulati vaikselt omaette ja tõsise näoga. Enamiku Collinsi laulude puhul tekkis tunne, et ?meloodia on ju tuttav, aga sõnad enam ei meenu.? Seda üllatavam oli enda kõrval jälgida 15?16aastaseid poisse, kes täiel häälel lugusid kaasa laulsid ja ?näppu viskasid?. Teisel pool kuulas keskealine paarike hardunult teineteist emmates.
Tundub, et Collinsi ehedates lugudes on põlvkondi ühendav väärtus, mida mõistavad ja vajavad nii praegusel elektroonikaajastul kasvanud noored kui ka nende vanemad. Arvatavasti kuulasid sel päeval kontserti paljud vanemad koos oma teismeliste lastega.
Collins mõjus kui kohtumine hea sõbraga ülikooliajast, kellega vahepealsed aastad on küll lahku viinud, kuid kellega võid jätkata vestlust sealt, kust see omal ajal pooleli jäi.
Mõned väärtused ei kao, vaid lähevad aastatega lihtsalt paremaks.