Eetiline äri ? on see võimalik?

Peaaegu iga päev võib kuulda arvamusi, et ühtmoodi sahkerdamine käib igal pool, olgu tegemist riigi-, era- või kolmanda sektoriga. Korruptsioon, ebaausad võtted poliitikas ja äris ning omakasupüüdlikkus näivad olevat märksõnad, millega iseloomustada tänast Eesti ühiskonda. Ning kas selles ongi üldse midagi uut ja tähelepanuväärset? Nõuka-ajal ja taasiseseisvumise algusajal juhtus ju ka nii, et nihverdati ühiskatlast isiklikuks tarbeks ja varastati lausa avalikult, ainult et sellest ei räägitud avalikult ega mõistetud taolist käitumist hukka.

Tekib küsimus, et miks taoline käitumine meie ühiskonnas on jätkuvalt aktsepteeritav? Endise riigiametnikust korrumpeerunud IT-juhi tehingud mitmete tuntud firmade töötajate kaasosalusel ei pälvinud erilist hukkamõistu. Pigem leidus arusaamist ja õlalepatsutavat suhtumist ? juhtub ka paremates firmades. Tuntud ärimees Allan Martinson leidis koguni, et eksimus pole suurem kui kiiruseületamine (PM, 30.09.2005).

Savisaare majaostuskandaalist sai järjekordne vahepala valimiseelses ärategemiste jadas, samuti K-kohukestest, mis komeedina vahetult enne valimisi turule sööstis. Ilmselt ununevad need lood õige pea. Võib-olla tehakse mõne huvigrupi survel tootjale väike trahv ja diskuteeritakse mõnda aega, kas valimistulemused peaks kehtetuks tunnistama või mitte, kuid peagi vajuvad need lood unustuste hõlma. Samuti nagu endise pangajuhi tehingud, mis esmapilgul rohkelt kahtlust äratasid, kuid mis pärast eksperthinnangut igati seaduslikuks tunnistati.

Imestamapanev on taoline suhteliselt leebe suhtumine, seda enam, et tegemist ei ole mingite väikeste nurgataguste äritsejatega, vaid igati lugupeetud institutsioonide ja ettevõtete ning nende juhtfiguuridega. Positiivse trendina võib välja tuua selle, et meedias olid nimetatud teemad teatud ajaperioodil keskne diskussiooniobjekt ning uurivad ajakirjanikud nägid tublisti vaeva, et nende lugude erinevaid varjukülgi lugejatele nähtavaks teha.

Kuigi kui lugeda näiteks 8. oktoobri Postimehest pealkirja: ?Pistist võtsid tublid politseinikud?, võib küll jääda mulje, et vahele jäänutele tuntakse pigem kaasa kui et mõistetakse hukka. Olgu siis nimetatud pealkiri kirjutatud kaastundest, irooniast või millestki muust ajendatuna.

Kõige selle kontekstis mõjus kaitseminister Jaak Jõerüüdi poliitiline tagasiastumise avaldus, milles oli tunda tõsist muret Eestis valitseva eetilise kriisi pärast, pigem üllatusena kui et tõsise märguandena ühiskonnas valitsevast kriisist.

Kogu see sündmuste jada teeb meele mõruks enamikul neist ettevõtjatest, kes tegutsevad ausate printsiipide alusel. Põhimõtteliselt on seatud kahtluse alla, kas eetilist äritegevust üleüldse Eestis eksisteerib. Inimesed ei suuda uskuda, et midagi tehakse ilma omakasule mõtlemata.

Elades sellises keskkonnas, mõjub värskendavalt kohtumine maailmas laialt tuntud ärinaise Anita Roddicki, kosmeetikatoodete äriga tegeleva Body Shopi kaupluste keti omanikuga, kes hiljuti Eestit külastas. Roddick on naine, kes oma suure tahtejõu, intrigeerivate mõtete ja tegude abil on maailmas käivitanud suuri ja edasiviivaid protsesse. Maailmaparandaja loomuse juures on ta suutnud edukalt läbi lüüa ettevõtjana. Võib koguni öelda, et tema eluülesanne on olnud edendada eetilist äritegevust selle kõige paremas tähenduses. Olgu siinkohal näiteks toodud tema poolt algatatud diskussioon loomkatsetest kosmeetikatööstuses ja oma looduslähedaste toodete arendus, mis kokkuvõttes viis taoliste katsete lõpetamiseni. Mida võiks Eesti õppida selle ärinaise tööpõhimõtetest ja arusaamadest?

Minu hinnangul on Eesti jõudnud teelahkmele, kus tuleb teha kaalukaid otsuseid. Üks võimalus on valida ebaaus ja korrumpeerunud äritegevuse rada. Ehk siis jätkata vanaviisi, võib-olla ehk lihtsalt pisut rafineeritumal ja varjatumal moel pettustele rajatud äris ja poliitikas. Teine võimalus, nimetagem seda väljakutseks, on jõuda uuele tasandile ettevõtluses. Eetiline äritegevus selles mõistete ruumis ei tähenda mitte ainult korruptsioonivaba tegevust, vaid oluliselt laiemat nähtust.

See on aus ja toetav partnerlus kasumit teeniva äriettevõtte ja ühiskonnaelu probleeme lahendava, sageli sotsiaalse dimensiooniga asutuse vahel. Koostöö, mis aitab korda saata suuri asju. Nüüd jääb veel vaid otsustada, kas väike Eesti tahab korda saata suuri asju või jätkata vana head sissetallatud teerada.

Autor: Katri Tammekand