Inimesel on tung võrrelda oma edukust teistega

Harvardi ülikooli professori Benjamin Friedmani uus tähtteos ?Majanduskasvu moraalsed tagajärjed? annab ülevaate sellest, millist mõju avaldavad sellisel kõrvutamisel tekkinud tunded sotsiaalsele tasakaalule ja majandusele.

Friedmani sõnul on rikkuse võrdlemine ohtlikum ühiskonnas, kus rikkad kuuluvad kindlasse rassi või rahvusgruppi. Sellisel juhul muutub kõrvutamine poliitiliseks, see õhutab sotsiaalset konflikti ja vähendab majandusedu. Näiteks Lõuna-Korea viimaste aastakümnete silmapaistev majanduskasv põhineb Friedmani kinnitusel suuresti riigi etnilisel homogeensusel, mis ei luba teiste edu põlata.

Samas oli Sri Lanka elatustase 40 aastat tagasi võrreldav Korea omaga, kuid majandusareng pidurdus, kui tamili vähemusele hakkas tunduma, et singalite enamus piirab nende võimalusi. Tekkisid teravad konfliktid rahvusgruppide vahel ja praegu on sissetulek inimese kohta Sri Lankal vaid viiendik Korea näitajast. Majandusteadlane Albert Hirschman võrdles kunagi piiritletud gruppidest koosnevat ühiskonda mitmerealise kiirteega, kus ei saa sõidurida vahetada. Kui liiklus tundideks seiskub ja keegi ei pääse edasi, lepivad inimesed olukorraga. Kui liiklus hakkab siis ühes reas edasi liikuma, tunnevad alguses kõik vaimustust.

Kuid kui teine sõidurida muudkui aga liigub ja meie mitte, siis asendub vaimustus lõpuks ärrituse ja vihaga.

Sama kehtib ka kiirelt kasvama hakanud majanduste kohta. Inimesed peavad tundma, et see ühiskonnagrupp, kuhu nemad kuuluvad, ka sellest võidab. Friedmani raamatus on tähtsal kohal äratundmine, et inimesed annavad oma edule hinnanguid kahte sorti võrdlustest lähtuvalt. Nad võrdlevad oma olukorda nii enda või oma pere minevikukogemusega kui ka teiste hetkeolukorraga.

Kui majanduslangus puudutab teatud gruppe teistest erinevalt ? eriti kui kellelgi läheb üldise arusaamise kohaselt teistest paremini ? siis saab teine võrdlusmoment oluliseks. Mõelgem näiteks 1930. aastatel suure depressiooni ajal tekkinud metsiku juudivastasuse peale.

Muidugi on see äärmuslik näide ja Friedman ei näita, et majanduskasvu pidurdumine viiks iseenesest rahutusteni. Mitmed madala või isegi negatiivse majanduskasvu perioodid on ajaloos mööda läinud, ilma et need oleksid kaasa toonud mingeid erilisi sotsiaalseid probleeme.

Friedmanil on õigus selles, et sotsiaalsed võrdlused teevad inimesed rahutuks, isegi kui need ei vii konfliktini. Kuid sama nähtus kehtib ka majanduskasvu tingimustes. Vastupidi, just täitumata jäänud suured ootused võivad teha need mõjud eriti teravaks.