Inimesel on tung võrrelda oma edukust teistega

Kumb on rikkam, kas mina või sina? Senikaua, kuni me mõlemad mõnusalt ära elame, ei peaks see meid suurt huvitama. Kuid mõnikord hakkavad sellised võrdlused meid närima. Globaliseerumise ajastul, kus majanduskasv on piirkonniti väga erinev ning kus me näeme meedia vahendusel, mismoodi teised elavad, saab edukuse võrdlemine järjest olulisemaks.

Kadunud sotsiaalpsühholoog Leon Festinger uskus, et oma edukuse võrdlemine teiste omaga on inimese fundamentaalne tung, mida ei saa alla suruda. See on olemas igas ühiskonnas ja ühiskonnagrupis.

Festinger märkis, et iga edukuse mõõdupuu juures, olgu selleks rikkus, võimed või isiklik sarm, võrdlevad inimesed ennast kõige rohkem nendega, kelle saavutused on sarnased. Nende pärast, kes on meist palju rohkem või vähem edukad, me eriti ei muretse, sest peame neid endast liiga erinevaks.

Harvardi ülikooli professori Benjamin Friedmani uus tähtteos ?Majanduskasvu moraalsed tagajärjed? annab ülevaate sellest, millist mõju avaldavad sellisel kõrvutamisel tekkinud tunded sotsiaalsele tasakaalule ja majandusele.

Friedmani sõnul on rikkuse võrdlemine ohtlikum ühiskonnas, kus rikkad kuuluvad kindlasse rassi või rahvusgruppi. Sellisel juhul muutub kõrvutamine poliitiliseks, see õhutab sotsiaalset konflikti ja vähendab majandusedu. Näiteks Lõuna-Korea viimaste aastakümnete silmapaistev majanduskasv põhineb Friedmani kinnitusel suuresti riigi etnilisel homogeensusel, mis ei luba teiste edu põlata.

Samas oli Sri Lanka elatustase 40 aastat tagasi võrreldav Korea omaga, kuid majandusareng pidurdus, kui tamili vähemusele hakkas tunduma, et singalite enamus piirab nende võimalusi. Tekkisid teravad konfliktid rahvusgruppide vahel ja praegu on sissetulek inimese kohta Sri Lankal vaid viiendik Korea näitajast. Majandusteadlane Albert Hirschman võrdles kunagi piiritletud gruppidest koosnevat ühiskonda mitmerealise kiirteega, kus ei saa sõidurida vahetada. Kui liiklus tundideks seiskub ja keegi ei pääse edasi, lepivad inimesed olukorraga. Kui liiklus hakkab siis ühes reas edasi liikuma, tunnevad alguses kõik vaimustust.

Kuid kui teine sõidurida muudkui aga liigub ja meie mitte, siis asendub vaimustus lõpuks ärrituse ja vihaga.

Sama kehtib ka kiirelt kasvama hakanud majanduste kohta. Inimesed peavad tundma, et see ühiskonnagrupp, kuhu nemad kuuluvad, ka sellest võidab. Friedmani raamatus on tähtsal kohal äratundmine, et inimesed annavad oma edule hinnanguid kahte sorti võrdlustest lähtuvalt. Nad võrdlevad oma olukorda nii enda või oma pere minevikukogemusega kui ka teiste hetkeolukorraga.

Kui majanduslangus puudutab teatud gruppe teistest erinevalt ? eriti kui kellelgi läheb üldise arusaamise kohaselt teistest paremini ? siis saab teine võrdlusmoment oluliseks. Mõelgem näiteks 1930. aastatel suure depressiooni ajal tekkinud metsiku juudivastasuse peale.

Muidugi on see äärmuslik näide ja Friedman ei näita, et majanduskasvu pidurdumine viiks iseenesest rahutusteni. Mitmed madala või isegi negatiivse majanduskasvu perioodid on ajaloos mööda läinud, ilma et need oleksid kaasa toonud mingeid erilisi sotsiaalseid probleeme.

Friedmanil on õigus selles, et sotsiaalsed võrdlused teevad inimesed rahutuks, isegi kui need ei vii konfliktini. Kuid sama nähtus kehtib ka majanduskasvu tingimustes. Vastupidi, just täitumata jäänud suured ootused võivad teha need mõjud eriti teravaks.

Näiteks tunnevad paljud hiinlased suurt psühholoogilist survet, et elada vastavalt ootustele, mida jõukuse nägemine enda keskel ja jutt Hiina majandusimest on tekitanud.

Kui Festingeril ja Friedmanil on õigus, siis ei saa siin suurt midagi ette võtta, sest selline võrdlemine on juba kord inimloomusele omane. Kuid hoolimata sellest, kas inimesed võrdlevad ennast teistega kasvavas või langevas majanduses, kujutab sellega kaasnev rahutusetunne endast ühiskonnas võimalikku ebastabiilsust. Ning küsimuseks jääb, mida teha, et seda riski miinimumini viia.

Loomulikult aitab sotsiaalset ja poliitilist stabiilsust kindlustada mõõdukas majanduskasv ? mitte nii kiire, et see viiks kokkukukkumiseni, ega ka mitte nii aeglane, et inimesed ei tajuks liikumist parema elu poole. See on omakorda kasvu aluseks. Kuid ehk veelgi olulisem on inimeste veendumus, et nad elavad ühiskonnas, mis lubab neil sõidurida vahetada.