Karda Jumalat ja USA väärtpaberijärelevalvet

Viimase aja uudiste valguses on konfidentsiaalse informatsiooni alusel tehingute sooritamine reguleeritud väärtpaberiturul (insider trading) tõusnud taas avalikkuse huviorbiiti. Ei, ma ei taha hakata konkreetset juhtumit lahkama: kas ja kes, ning kui palju ja milles täpselt süüdi on ? selle otsustab kohus.

Küll aga on juhtumi ümber käivitunud diskussioon nii meedias kui ka mujal viitamas sellele, et päris hästi ei mõisteta, miks ja kuidas funktsioneerivad väärtpaberiturud ning nende järelevalveasutused. Ning miks üldse siseinfo alusel kauplemine pole mitte ­ainult taunitav, vaid ka enamikus riikides ebaseaduslik?

Kohalik arusaam asjadest näib olevat selline, et kuritegu on see, kui kellelegi lüüakse kaikaga pähe ja talt võetakse ära rahakott. Kõik, mis sellest väljaspool on, on oma olemuselt suhteline ja taandatav sellele, kes kellele tahab ?ära teha?. Lihtsalt äri.

Esimese mõtteviisi esindajatel paluksin end panna sellise tehingu vastaspooleks, mille teine pool kaupleb siseinfo alusel. Te ei tea avaldatavast uudisest, mis ilmselt teile kuuluvate aktsiate väärtust kasvatab ja müüte need maha. Ostja aga teab.

Kui info avalikustatakse, siis kaikaga pole teile küll otseselt keegi pähe löönud, kuid ma ei usu, et te sellesse ostjasse hästi suhtute ? eriti, kui teil on põhjust arvata, et tema teadis midagi, mida avalikkus ei teadnud. Te ju poleks müünud, kui oleksite teadnud? Paralleeli dopingu kasutamisega spordis pole vist vaja tuua? Teiseks näib avalikule diskussioonile tooni andvat see, et meil pole väljakujunenud traditsiooni riiklikesse ametkondadesse kohase respektiga suhtuda. Selline suhtumine kantakse üle ka teiste riikide ametkondadele.

Isiklikult oma kunagiste tööülesannete tõttu USA väärtpaberijärelevalvega kokkupuuteid omanuna, võin väita, et tegemist ei ole institutsiooniga, kus lipsuga mehed istuksid hommikul näpp suus ja mõtleksid motiveerituna madalaimatest inimlikest emotsioonidest, kellele saaks täna n-ö ära teha. Tegemist on ametkonnaga, mille ajalugu ulatub 1934. aastasse. 1929. aasta börsikrahh ja Suur Depressioon olid loonud olukorra, kus igasugune usaldus väärtpaberiturgudesse oli kadunud.

Nii siis kui ka praegu käsitletakse sealmail väärtpaberiturgu kui majanduse vereringet (kapitali liikumise mõistes). Usalduse taastamine väärtpaberiturgudesse oli toonaste võimude üks peamisi ülesandeid. 1933?34 võeti vastu kaks olulist väärtpaberiturge reguleerivat seadust. 1934 loodi aga riiklik väärtpaberituru järelevalveorgan SEC.

Toonaste ja senini kehtivate USA väärtpaberituru regulatsioonide peamine mõte on kokku võetav järgnevalt. Ettevõtted, mis pakuvad oma väärtpabereid avalikkusele, peavad rääkima tõtt nii enda äritegevuse, pakutavate väärtpaberite kui ka investeerimisega seotud riskide kohta.

Isikud, kes tegelevad väärtpaberite müügi ja kauplemisega (vahendajad, maaklerid, börsid), peavad kohtlema investoreid õiglaselt ja ausalt ning asetama investorite huvid esikohale.

Praeguseks ca 3100 töötajat hõlmavat organisatsiooni peetakse maailma kõige efektiivsemaks väärtpaberijärelevalveks. Igal aastal algatatakse 400?500

kohtuasja nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute vastu, kes on võinud eelmainitud põhimõtetega vastuolus tegutseda.

Muide 1934. aastal sai vastse ametkonna juhiks hilisema presidendi isa Joseph Kennedy ? mees, kelle varandus olevat pärinenud just seda liiki tehingutest, mille vastu ta uuel ametikohal aktiivselt võitlema hakkas. Ta teadis, mida ta teeb ja kelle ning millega võitleb. Seda võib SEC kohta laiemalt öelda praegugi.

Peamine reegel, millest USA turgudel siseinfo võimaliku kuritarvitamise juures räägitakse on SEC Rule 10b-5. Mainitud reegel ei räägi ei insaideritest ega konfidentsiaalse info kuritarvitamisest, vaid kõige lihtsamalt öeldes keelustab igasuguse pettuse väärtpaberiturgudel. 10b-5 on hea näide tavaõiguse arengust, kus kuni USA ülemkohtuni viinud lahendused on tõrust kasvatanud tamme ? viinud konfidentsiaalsel informatsioonil baseeruvate tehingute suhtes jäiga seisukohani.

Kuna maailm teatavasti areneb pidevalt, siis on SECile jäetud suhteliselt vabad käed väärtpaberiturul toimuva kontrollimiseks ning uurimiseks (sh insider trading).

Kui klassikaline õpikunäide pahast siseinfo kasutajast kipub olema ettevõtte finantsjuht, kes ettevõtte numbrid kokkulöönuna helistab maaklerile ja käsib osta või müüa, siis vähemalt USAs mingisugusest konkreetselt piiritletud siseinfo kuritarvitaja definitsioonidest rääkida ei saa.

Kui nn õpikunäite finantsjuht sai informatsioonile ligi tänu oma tööülesannetele, siis mida aeg edasi, seda laiemaks on osutunud nende isikute ring, kes võivad osutuda olevat süüdi siseinfo kuritarvitamises. Oluline näib olevat see, et eksisteeris mingi avalikkusele teadmata hinnatundlik info, mida kasutati ära tulu saamiseks.